Olen ise tundnud, et teised teavad paremini, kuhu mina pean liikuma. Veel hullem ? nõu andes olen tihti olnud veendunud, et mina tean kellestki paremini, kuhu tema peab liikuma. Ainult indiviid ise teab või võib teada, kes ta olla tahab ning millal ta on õnnelik.
Kirjutades ?varumeeste pingist? eeldab ajakirjandus, et juhiks olnu peab kindlasti uuesti juhiks saama. Ning iseenda poolt loodud eelduste, ettekujutuste ja kirjutiste kaudu süstib seda ootust kõikidesse lugejatesse. Hindan nende juhtide enesekindlust, kes sellise surve all julgevad ajakirjanduses avalikult tunnistada, et nad kandideerivad (näiteks Eesti Posti) vabanenud juhi kohale, teades, et soovijaid on oluliselt rohkem, kui juhte ühte kabinetti mahub.
Oma eesmärke seades, arengut planeerides, identiteeti otsides teeme tihti vigu. Muutusi ellu viies ei ole kõike võimalik ette näha ning uuringud kinnitavad, et täiskasvanud õpivad eelkõige läbi tegutsemise.
Mina näiteks ei osanud ette kujutada, et konsultandi ja treeneri töös jääb minul puudu emotsioonidest, kollektiivitundest. Et hommikune tõusmine ja töölehakkamine, kui fikseeritud tööaja alguse sundi pole, võib ületamatu raskus olla. Kuid ka areng vales suunas annab meile teadmisi ja kogemusi oma identiteedi leidmisel. Tähtis on osata elust õppida, saada elukogemust. Juhul kui me oleme valedest sammudest suutnud ammutada kogemust, oskame paremini määratleda oma arengu suunda või seda korrigeerida, siis kas me ei teinud hoopis õiget sammu arengu suunas?
Arvan, et kui me oskame õppida vigadest, ammutame elukogemust kõikidest oma sammudest ja selle tulemusena, oleme valmis uuesti avastama isikliku eesmärgi, siis on kõik sammud, mida me astume, areng.
Autor: Urmo Vallner
Seotud lood

Võlakirju saab märkida 24. septembrini