Kuri inimene pressifotograaf

Fotograafe ettevalmistavates Eesti kõrgkoolides näib valitsevat arusaam, et millegi muu kui kunstiga võib fotograaf tegelda üksnes ajutiselt, rahateenimise eesmärgil. Sellegipoolest teevad näiteks ajakirjanduses töötavad fotograafid põnevat ja kasulikku tööd, nende looming on iga päev sadade tuhandete inimeste silme all.

Raul: Siis, kui meil ei ole mingit põhjust end tagasi hoida ? inimene on kurjategija, poliitik või muud sellist, kui ta peaks olema harjunud pressiga suhtlema. Tavalist inimest, kes pole avaliku elu tegelane ega ole ka milleski süüdi, me ei tohi meile sobivas võtmes ära kasutada.

Erik: Toon ühe konkreetse näite elust: Bergmann. Kui ERA Pank pankrotistus, peitus Bergmann oma kontori müüride taha ega andnud end enam üldse ajakirjandusele näole, ei andnud ühtegi kommentaari, ei lubanud ennast pildistada, täielik vaikus. Seepeale läks kohale meie usin fotoreporter Raul Mee, kes veetis kolm tundi tema kabineti akna all, külmas talveöös. Ta tabas selle hetke, mil Bergmann korraks ribikardinate vahelt tänavale vaatas ja tegi tast pilti. Kuigi Bergmann oli oma privaatruumis ja kui nii võtta, siis me ei tohi ilma luba küsimata pildistada inimest tema enda ruumis. Aga antud juhul oli see õigustatud ? ERA Panga pankrotistumine oli sel ajal Eesti kõige olulisem sündmus, mis puudutas väga paljusid inimesi. Raul tegi selle pildi ja see pälvis Eesti pressifoto preemia!

Erik: Meeldivalt sõbralik. Ta peaks olema õnnelik, et ta tähelepanu on äratanud! Ma isiklikult ei armasta tegelikult üldse, kui mind pildistatakse, mul on selline kompleks

Erik: On sul suguvõsas umbes sada aastat tagasi pildistatud fotosid? Pane tähele, milliste hirmunud nägudega nad kaamerat vaatavad! Sihuke tardunud pilk, nagu saakloom jahimehe püssitoru ees. Tollal oli fotoaparaat harvaesinev agregaat ja see tekitas inimestes alateadlikku hirmu. Nüüdseks, mil fotograafia on massides, peaks sellega juba harjuma! Tegelikult tekitab siiamaani alateadlikku hirmu, et sind sihitakse.

Erik: Tunnen, nagu oleksin röntgenikapis, mind tahetakse mingite kiirtega läbi puurida? Ma arvan, et mul on sama asi, mis inimestel sada aastat tagasi.

Maiu: Ühest küljest on inimestel vaja, et neid näidatakse, teisest küljest aga alateadlik hirm, et see võib midagi paljastada. Minu arust Eestis ikkagi kardetakse pressifotograafe ? need on alati selle peal väljas, et midagi paljastada.

Erik: Soe soovitus avaliku elu tegelastele: harjutage fotograafiga suhtlemist. Harjutage peegli ees, kuidas olla, tehke kodus proovipilte... Foto ajalehes ? see annab lugejale inimesest kõige esimese kuvandi. Lehes vaadatakse alati kõigepealt fotot, seda näitavad mitmed lugejauuringud. Kui foto jätab nõdrameelse mulje, siis olgu see jutt seal kõrval kuitahes kompetentne ja hea ? see foto varjutab usaldusväärsuse ära.

Erik: Ma arvan, et lugeja ei mõtle sellele ? ta lihtsalt ei märka pilte sel päeval. Kui lehes on läbini halvad fotod, siis lugeja ei pane neid tähele.

Maiu: Igas ametis on omad erialased nipid, mida kasutatakse. See ei ole halva tähendusega, kui kasutad mingit maatriksit, mida on kasutatud aastaid siis, kui vaimu peale ei tule ja olukord sulle kätte ei mängi.

Erik: Kõige hullemad olukorrad on minu kui fotograafi jaoks sellised, kui ma pean minema pildistama üht olulist riigiametnikku, kes on mingi seaduse väljatöötamise seisukohast võtmepositsioonil. Ja ma lähen ministeeriumisse, mulle vaatab vastu luitunud, hallide seintega kabinet, nagu neid on igal pool bürokraatiakoridorides, ja mulle vaatab vastu täpselt samasugune hallhiir-ametnik. Nad on üsna sarnaselt riides, näevad sarnased välja? Siis ei ole tõesti muud teha kui paluda tal näiteks liikuda energilisel sammul mööda koridori, mapp kaenlas või midagi taolist. Sellega ei peta lugejat, see on lihtsalt populaarne nipp, et teha pilt dünaamilisemaks, põnevamaks, et teha mitte millestki vähemalt midagigi.

Andras: Kui ikka järjekindlalt keeldub, siis ei saagi pilti teha.

Erik: Mart Opmann väljus ükskord valitsuse istungilt, seal oli parajasti kriisiperiood. Ma ootasin istungiruumi ukse taga, ja niipea, kui ta väljus, hakkasin meeleheitlikult klõpsima. Siis ta lubas küll, et annab mulle vastu lõugu. Ma tuletasin talle seda aastaid hiljem meelde, kui ma jälle pidin teda pildistama, ta ei mäletanud seda. Sellest peab aru saama, et kriisisituatsioonis käituvad inimesed ettearvamatult.

Julia: Pildistasime Balti jaama turul salasigarette, Erik tuli veel turvajaks kaasa. Mingi turvamees tuli ja ütles, et anna film. Ta ei saanud aru, miks filmi ei ole ? digikaamera oli uus asi, kaart oli ka suur ja maksis tol ajal 10 000. Lõpuks jäigi nii, et Erik andis talle oma nimekaardi ja kustutasime pildid ära. Muidu tahtis aparaadi ära võtta, jooksu pista ka ei saanud, kallale oleks tulnud. Meil ei olnud muud teha kui seletada.

Andras: Kui Ken ja Tolk Tartus Res Publica suurkogul tsirkust tegid, siis ma pildistasin, kuidas nad politseiga jahusid, politseinik tahtis mind ka kongi viia, aga rääkisin ennast vabaks. Ütles, et politseid ei tohi pildistada ja ma ütlesin, et ei tee seda rohkem.

Andras: Tohib küll.

Erik: Politseinik pole avaliku elu tegelane, temale laienevad samad kirjutamata reeglid mis tavakodanikule. Tänaval, avalikus kohas võib politseinikku pildistada, kui ta otseselt ei väljenda oma mittenõusolekut. Vaikimine on nõusolek.

Erik: Seda juhtub väga harva, mõni kord aastas.

Julia: Mõni on öelnud küll, et te panete alati need kõige koledamad pildid lehte.

Erik: Igal inimesel on endast hoopis teistsugune kujutelm, ta ei ole harjunud ennast fotolt nägema. Valides fotot ajalehte me valime raudselt selle järgi, et inimene mitte ei näeks tingimata kaunis välja, vaid et foto oleks võimalikult huvitav, eluline.

Maiu: Ilusa, pretensioonika

Erik: Keskealisel naisel, kui ta naeratab, ei tohi silmanurkades kortsud paista, lõualott ei tohi paista, peab nägema hästi siiras ja sümpaatne välja. Peab kena olema ? tema mätta otsast juba umbes võib aimata, milline see kenadus on.

Erik: Sõimavad need, kes ei tea sõna tegelikku tähendust.

Julia: Tegelikult niimoodi ei sõimata, lihtsalt nöögitakse.

Maiu: Meil muidugi ei ole nii palju kuulsusi, et korralikku papartsotööd teha.

Erik: Meil ei ole paparatsosid ega saagi olema.

Andras: Huvi. Huvi. Huvi.

Julia: Uudishimu.

Raul: Kummaline huvi poliitika ja uudiste vastu juba lapsena.

Erik: Lapsepõlves ei olnud probleemi elukutse valikuga. Teadsin juba algkoolis, et tahan ajalehefotograafiks. Keskkooli ajal töötasin suvevaheaegadel pioneeride häälekandjas Säde fotograafina, andes puhkust toonasele Sädeme fotograafile Herkki-Erich Merilale. Ajenditeks pressifotograafiks hakkamisel on uudishimu, sotsiaalne närv ja edevus.

Maiu: Huvitav töö iseenesest, olla sündmuste keskpunktis. Ilmselt seesama sotsiaalne närv on ka olemas, mis sobib siinse inforohkusega hästi. Ajakirjandus üldse kui selline pole eelistus, aga Äripäeva fototiim selle eest täie rauaga.

Meeli: Ajakirjandusfoto tundus minu jaoks piisavalt vaheldusrikas. Ma pelgan rutiini. Pealegi pole ajakirjandusfoto pelgalt dokumentalistika. Ajakirjandusfoto võib olla ka kunstiline. Oleneb millise ajakirjandusliku suunitlusega on tegemist.

Erik: Otseselt eeskujusid pole. Neid, kelle tööd meeldivad, on jälle nii palju, et loetelu läheks pikaks.

Maiu: Eeskujudeks on mul hoopis filmimehed nagu Arvo Iho ja Sulev Keedus. Iho sellepärast, et ta oli mu õpetaja EKAs ja me tegime mitu head fotoprojekti. Keedusega on olnud võimalus koos töötada. Tema kui vana fotograafi pildikeel filmides on väga lummav. Aga esimene eeskuju on minu isa.

Meeli: Mul pole otseseid eeskujusid, kuid nimedeks, kes hoobilt meelde tulevad dokumentalistika poole pealt, on suurepärane täiusliku hetke tabaja Henri Cartier-Bresson ning Robert Capa, üks tuntumaid sõjafotograafe. Markantne kuju kunstilise fotograafia maailmas Joel-Peter Witkin, kelle näitust eksponeeriti ka Eestis. Siis veel skandaalne Andres Serrano. Mulle meeldib ka Jan Saudeki tööde visuaalne köitvus ning kerge ?kiiks?.

Meeli: Mulle meeldib maaliline valgus, võib-olla rembrantlik, võiks öelda. Fotograafias on valgusel suur osa, see määrab suuresti foto meeleolu. Looduslik õhtune valgus on meeleolukas. Kõige ebameeldivamaks loomulikuks valguseks pean suvist eredat kontrastset lauspäikest.

Maiu: Valgus, mis on vee all, või selline, mille päritolu ei ole koheselt aimatav. Kindlasti ei ole see pimiku-punane valgus.

Julia: Eelistan loomulikku valgust tehisvalgusele, kuid pressitöös ja meie kliimavööndis on lisavalguse kasutamine tihti paratamatu.

Erik: Mulle ei meeldi töötamine stuudios. Eelistan nn tegelikku valgust, selle kasutamine on hea ka dokumentaalsuse huvides. Välklampi kasutan minimaalselt.

Raul: Loomuliku valguse vastu ei saa miski.

Raul: Sellele küsimusele ei saa otse vastata. Teatud lavastuslik moment on fotograafias vältimatu. Põhiline on see, et see tekitamine ei tohi muutuda pildis domineerivaks.

Andras: Tahes tahtmata on pressifotograaf ka situatsioonide tekitaja, kui on vaja kedagi portreteerida huvitavamalt kui ?mees laua taga?. Sündmusfotode jäädvustamisel ma seda õigeks ei pea.

Meeli: Kui sündmusfotost rääkida, siis arvan, et fotograafi ülesanne on seda võimalikult huvitava nurga alt kajastada.

Maiu: Kui fotograafil on oskus natuuri poolest situatsioone sundimatult tekitada, siis võidab ta ise kõvasti tulemuses.

Erik: Kuni fotoreporter ei valeta, seni on lavastamine lubatud.

Maiu: Ta teeb seda oma kohaloluga juba niikuinii. Aga jällegi, kui dokumenteeritakse või kui lavastatakse. Näiteks portreteerimine ? selles portreteeritavale vajaliku tagasiside eelnev andmine või suunamine on hea tulemuse eelduseks. Samuti interjööri või keskkonna valik ? selles on fotograaf kas või oma rakursi valikuga juba sekkunud.

Andras: Ma arvan, et see on fotograafi sisetunde küsimus. Piisavalt külma südamega tuleb tegutseda, muidu võib hea hetk kaotsi minna, seejuures alati tuleb jääda inimeseks. Selle küsimusega peaks pöörduma rindefotograaf James Nachtwey poole.

Erik: Fotograaf ei tohi sündmust jäädvustades sellesse sekkuda, sündmuste stsenaariume suunata jne. Persooni portreteerides võib paluda temalt tegevusi ja hoiakuid, mis on tema rollile iseloomulikud. See aitab anda pildiga edasi vajalikku informatsiooni. Rusikareegel: alati on parem, kui olukorrad ise mängivad fotograafile hea stsenaariumi ette, siis piisab oskusest olla hea operaator. Kordan veel, et lavastamine tuleb kõne alla, kui sündmus on visuaalselt abstraktne ? näiteks uudis prognoositavast elektrihinna tõusust.

Julia: Pigem tagasihoidlikuks. Kui võimalik, siis üritan esialgu märkamatuks jääda, kuid tihti tuleb ka lihtsalt nahaalselt ?peale lennata?

Maiu: Pakun, et pigem uudishimulikuks, mõnele on see juba piisavalt agressiivne ? risti ei löö millegi ees ette. Siiski mingi sisemine distsipliin on loomulikult ka minul olemas. Suhtlen vabalt.

Andras: Ma arvan et ükski pressifotograaf ei saa olla tagasihoidlik oma töös. Ise olen piisavalt agressiivne, püüdes jääda loomulikult mõistuse piiridesse.

Raul: Oleneb olukorrast. Pigem eelistaks jääda olukorda, kus mind ei märgata, või vähemalt mitte domineerida. Pildistavatega suhtlen vabalt. Probleeme võib vahest tekkida pildistavate suhtumisest minusse kui fotograafi. See on mõistetav. Fotograafi eesmärk ei olegi meeldida. Fotografeerimine, eriti ajakirjandusfotograafia ei ole alati nn modellidele meeldiv tegevus.

Erik: Pigem agressiivne. Püüan järgida enda loodud reeglit ? kui olukord balansseerib pildistamise seisukohast eetilise ja ebaeetilise piirimail, siis astun sellest piirist üle. Kui olukorra jäädvustamine on selgelt ebaeetiline, siis panen ?pilli kotti?. Lääne paparatsodel on nivoo mujale säetud, muidu nad ei teeks puu otsast sala-ülesvõtteid rant?o basseinis armatsevatest kuulsustest.

Meeli: Ma ei ole eriti agressiivne pildistaja. Minu töö iseloom Visiooni fotograafina ei näe ka ette pildistatavani jõudmist küünarnukkidega trügides. Kujutan ette, et kui satun sündmuste keerisesse, kus seda vaja peaks olema, saaks ka hakkama. Nahaalsust peab pressis töötades mingil määral olema.

Maiu: Välismaalased on ehk vabamad ja ei ole juba eos fotoaparaadi vastu meelestatud, isegi siis, kui nad seda endale ei teadvusta...

Erik: Eestlane näeb oma parimates unenägudes paljutki, mida ta ärkvel olles ja adekvaatsena ei julge tunnistada endale, veel vähem teistele. Mulle näib see meie rahvusliku eripärana. Eestlane on omamoodi eksootiline. Kahtlen natuke, kas rahvuse pinnal saab üldistusi teha.

Meeli: Välismaalased on avatumad ehk ja suhtlemisaltimad. Mõni eestlane ei avanegi fotograafi ees. Eriti raske on siis, kui teha sellisest kinnisest inimesest portreeloo jaoks fotosid. Eks see teatud reserveeritus on meil veres. Aga ega ikka surmkindlat reeglit pole, kui järgi mõelda. Üsna palju on mängulisi eestlasi, kes end objektiivi ees vabalt tunnevad. Visiooni jaoks pildistamisel olid minu jaoks ehk eksootilised Toomas Pranstibeli maod ja sisalikulised, kes meie stuudiosse toodi. Üks neist hammustas peremehe käe ikka päris veriseks, kui teda pildi jaoks oli vaja veidi ärritada, et saada pilti sõjakas poosis avatud lõugadega maost.

Andras: Eksootika ju seegi, kui sa oma mitmeid kümneid tuhandeid maksva märsiga läbi kriminogeense piirkonna jalutad.

Raul: Nii eestlased kui kaukaaslased oskavad olla agressiivsed, sõbralikud kui passiivsed, kõik sõltub indiviidi temperamenditüübist. Olen vist selline fotograaf, kes ei otsi eksootilist ja erilist oma vormilt. Pigem üritaks tavalisest ja igapäevasest eksootilist sisu esile tuua.