Kriisi tekitab riik, pankrotistub aga kapital

Esimese ähmiga üteldes on riik ja kapital alati vastandatud. Üks ei peaks sallima ühte ega teine teist. Riigi seisukohalt esindab kapital vabadust ja äranägemist, ent omab samas ressursse, milleta riik ei saa eksisteerida ja milleks ongi mõeldud maksud. Tegelikult käsitleb mistahes riik maksupettust suurema patuna kui kaaskodaniku tapmist ja pühendab maksukorjajatele palju enam tähelepanu kui politseinikele. Seda isegi siis, kui Kapitali kui niisugust ei olegi: Nõukogude miilitsa kangeim organ oli SORVVO, kes tegelikult võimult oli kahtlemata tugevam nii ihult kui ka vaimult paljuräägitud ja -kardetud KGBst.

Aga tunne on vastastikune: kapitali seisukohalt on riik äri jaoks saamatute, elus vastutusvõimetute ja teenimatult oma ?hüvesid? nautivate ametnike kogu. Kõik paha, kvoodid, maksud, altkäemaksud, kvaliteedi- ja tarbijakaitsenõuded, tuleneb riigist. Isegi täiesti normaalset riigipalka ja riigitööd käsitletakse peaaegu et korruptsioonina juba pelgalt definitsiooni põhjal. Tasub meenutada hiljutist naljategemist riigikogulaste autode, taksot?ekkide, lõunaarvete ja muu pudi-padi ümber, mis ei ole õigupoolest juttu väärtki. Riigi osaluse piiramine spordi- ja kehakultuuri sponsorrahastamisel oli aga juba tõsine prohmakas.

Kuna riigi ja kapitali suhetes on rohkem emotsioone kui tegelikkust, siis tekib oht, millele tahaksingi viidata. Riik võib saada turumajandusliku arengu piduriks küll, aga seda vaid siis, kui emotsioonide taga ei nähta, et kapital ei saa riigita ja vastupidi. Nad pole üks ja seesama ja vajavad erisuguseid mõtteid ja lähenemisi: kolmveerand neist ettevõtjaist, kes on asunud riiki juhtima, on oma töös läbi kukkunud.