Euroopa Liit, liikumisvabadus ja Eesti sotsiaalsüsteem

Inimeste ja tööjõu vaba liikumine Euroopa Liidu territooriumil on üks ELi olulisemaid põhiõigusi. Uute riikide ühinemise lähenedes hakkasid vanad liikmesriigid avalikkuse ette tooma seda õigust piiravaid üleminekuperioode kahest kuni seitsme aastani. Siiani on ainult Hispaania, Inglismaa ja Iirimaa teatanud, et ei kehtestada piiranguid oma riiki sisenemisele. Tõsi, Inglismaa on lubanud asja üle veel mõtiskleda. Soome seevastu on otsustanud kasutusele võtta kaheaastase piirangutega üleminekuperioodi.

Mingil põhjusel valitseb Eestis arvamus, et piirangute suhtes kehtib vastastikkuse printsiip. See on siiski vale arusaam - üleminekuperioodide puhul ei ole mingit vastastikkuse printsiipi. Uute liikmesriikide osas jõustub liikumisvabadus neisse saabumisel kohe 1. maist. Praktikas tähendab see seda, et kuigi Soome kehtestab eestlastele kaheaastase piirangu Soome tulekul, ei ole Eestil õigust samasugust piirangut kehtestada. Peale ELiga ühinemist võib kes tahes ELi vana liikmesriigi kodanik kolida Eestisse.

Praegu on veel nii, et ELi kodanikud vajavad Eestis viibimiseks elamisluba ja töötamiseks lisaks ka tööluba. Tööloa saamine eeldab tööandja olemasolu ja töölepingut ning sellega kaasneb suur bürokraatia. Elamisluba omakorda nõuab, et alaliselt Eestisse elama asujal oleks Eesti pangas teatud rahasumma ja tõendatud regulaarne pension või mõni muu sissetulek. Seda ei saa enam nõuda ELi kodanikelt peale Eesti liitumist ELiga.

Vaba liikumise ja teise ELi riiki elama asumisega seondub veel terve rida muid lepinguid ja seadusi, sh sotsiaalset kaitset puudutavad. Eesti kahepoolsed sotsiaalkindlustuslepingud mitme ELi liikmesriigiga lakkavad kehtimast hetkel, mil Eesti astub ELi. Nende asemele tulevad ELi määrused 1408/71 ja 574/72. Neis dokumentides sätestatud peamine põhimõte on selles, et riigis alaliselt elav isik kuulub sellesama riigi sotsiaalkaitsesüsteemi alla. Eesti sotsiaalkaitsesüsteem ei ole majanduslikus mõttes võrreldav vanade ELi liikmesriikide omadega, nii et sealt Eestisse kolivate inimeste sotsiaalne kaitse nõrgeneb. Eestile tekitavad aga riiki alaliselt elama tulijad suuri lisakulutusi sotsiaalvaldkonnas.

Halvima stsenaariumi järgi võiks Eestisse elama tulla 200 000 suhteliselt madalat pensioni saavat Soome pensionäri, kes oma pensioniga Eesti oludes märkimisväärselt paremini hakkama saaksid kui kodumaal. Selline eakate inimeste hulk ummistaks aga Eesti tervishoiusüsteemi totaalselt ja tekitaks selle eelarvesse tohutuid puudujääke. Teisest küljest tooks see muidugi kaasa ka maksudena laekuvaid tulusid riigile. See stsenaarium pole päris tuulest võetud, kui silmas pidada Soome elukallidust ja üha kehvemaks muutuvat tervishoiu olukorda.

Kõnealune sotsiaalkaitset puudutav probleem ei ole üksnes oht, vaid ka võimalus. Pea iga päev võib lehtedes lugeda Soome tervisekeskustest, kus otsitakse arste Eestist. Ja miks mitte. Tartu Ülikool on kuulus oma kõrgetasemelise meditsiinilise väljaõppe poolest kaugelt üle Eesti piiride. Soomlasigi õpib Tartus sadakond igal aastal. Järgmisest aastast jõustub Soomes ravi-garantiiseadus, mille kohaselt peab patsient pääsema arsti vastuvõtule kolme päeva jooksul ja keerulistele operatsioonidele hiljemalt kuue kuu möödudes. Juhul, kui vald seda garanteerida ei suuda, tuleb tal nõustuda kasvõi näiteks patsiendile ravi otsimisega Eestist. Soome sotsiaal- ja tervishoiuministeerium valmistabki praegu ette juhiseid KELA-le, tervishoiuteenuste tasumise eest vastutavale ametiasutusele.

Eelöeldule täienduseks selgitab näiteks Helsingi linn tervishoiuteenuste pakkujad välja konkursi korras. Konkursid on avatud kõigile ELi riikides tegutsevaile organisatsioonidele. Niisiis võivad oma pakkumise esitada ka Eesti vastavad asutused. Üks Soome linn peab praegu läbirääkimisi rehabilitatsiooniteenuste osutamise osas Saaremaa tervisekeskusega. Arstidel on märkimisväärselt tasuvam ravida soomlasi Eestis kui siirduda tööle kallisse ja kõrgete maksudega Soome. Süsteemiga tutvuma tasub aga muidugi minna.