Riik solidaarsuse kandjana

eskajal leiti, et inimesed on oma tegude ja saavutustega kääbused hiiglaste, eelnevate põlvede õlgadel. Kollektiivi rolli peeti indiviidi omast tähtsamaks. Sajanditega on väärtushinnangud pöördunud vastupidiseks. Nii nagu minevikus jäeti tähtsustamata indiviidi roll, ei märka meie vahel kollektiivi rolli.

Margaret Thatcher olla öelnud nii, et ta ei näe sellist asja kui ühiskond, vaid ainult hulka indiviide. ?Raudse leedi? filosoofia ei kannata tõsist kriitikat. Ühiskond on olemas omaette süsteemina, mis pole lihtsalt indiviidide hulk. Selle põhilisi moodustajaid on kommunikatsioon, keel ja kultuur, kollektiivi ühine mälu.

Mõelgem sellest seisukohast näiteks autori- ja omandiõigusele. Olen kirjanik ja loon teoseid, mis on minu intellektuaalne omand, mille kasutamise eest mulle makstakse. Kuid kirjutan ju mingis keeles ja see keel ei ole minu, vaid eelnevate põlvede kollektiivne looming. Olen neile võlgu nii geenide, seega ka individuaalsuse, kui keele eest. Esivanemaile ei saa ma võlgu maksta, küll nende teistele järeltulijatele, kaaskodanikele, kellega jagan keelt ja geene. Nii ei tundu nt tulumaks indiviidilt osa tema tulu põhjendamatu röövimisena, vaid võla maksmisena kollektiivile, kellega jagame geene, keelt, kultuuripärandit. See kehtib ka materiaalse omandi kohta, sellegi oleme saanud teistelt koos oskustega seda arendada, tulutoovamaks muuta. Nii on arukas ja õiglane ka seda tulu teistega jagada.