Indrek Ibrus: kui riik loobub kultuurist, siis peavad linnad selle üles korjama

Nii rääkis Postimehe tollasele ajakirjanikule Toomas Mattsonile 1998. aasta 4. mail Jaan Tõnissoni poeg Heldur Tõnisson. Aastakümneid üle ilma suurejoonelist äri teinud mees, tolle aja üks rikkamaid eestlasi.

Mida ta ütleb – ajakirjandus on tähtis. Sellest sõltub üksikute äriedu, laiemas vaates aga majanduskasv. Igasugune teave ja sisu, mis avardab mõtlemist ja aitab näha seoseid, mis inspireerib ja aitab ette kujutada uut, on aluseks innovatsioonile, uuendustele, marginaalidele, tootlikkusele ja kasvule.

Sellest saame kokku võtta, et majanduskasv lähtub esimeses järjekorras infokeskkonnast ja tähendusruumist – selle kvaliteedist ja rikkusest.

Teisel viisil ma seda juba kevadel Eesti Üliõpilaste Seltsi XXI albumis, ERRi poolt reprodutseerituna näitasin. Seda, kuidas me peame lahti saama algupäraselt marksistlikust teesist, et ühiskonna arengut veab majandus. Selle asemel tuleb õppida ühiskonda ja majandust nägema komplekssüsteemina, kus olulistes tingivates rollides on kommunikatsioonikeskkond ja kultuur – need süsteemid, kus leiavad aset info- ja mõttevahetus. Kus kerkivad tähendused, mis annavad ideid ja suundi.

Miks ma sellest taas kirjutan? Sest kultuuriminister Heidy Purga rääkis intervjuus Vilja Kiislerile (Delfi, 10.10.2025) nõnda: „Praegune valitsus töötab majanduse ja kaitse heaks, see ei ole kellelegi üllatus.” Selle kõrvalsõnum on, et valitsus ei tööta kultuuri heaks, näpistab kultuuri niigi kõhnast leivakotist üha ja aina vahendeid. Kultuur söögu muru, sest see pole oluline.