Perefirma tõusevad Euroopas taas ausse

Ameerika ja maailma vahelises väärtuste sõjas mängib suurt rolli korporatiivne juhtimine. Erinevad nägemused kapitalismist peegeldavad ja toidavad USAs tärganud rahutust. 1990ndail tundus, et ülejäänud maailm soovis äri ajada ameerikalikult. Sellist amerikaniseerumist nimetati sageli lihtsalt globaliseerumiseks.

Siis toimus tagasiminek, millele aitas kaasa Enroni kokkuvarisemine jt korporatsiooniskandaalid. Suurem osa maailmast hakkas ameerikalikust äriajamise viisist eemale pöörduma, eurooplased kinnitasid, et nende kapitalistlik mudel hõlmab suuremat pühendumist pikaajalistele väärtustele.

Mandri-Euroopas ja osaliselt Aasias on alati eksisteerinud visioon äri põhiväärtustest, mis keskendub pikaajalistele institutsioonidele, eriti perekonnale. Perekond laiendatud kujul jääb keskseks isegi suurettevõtete puhul. Ühe hiljutise arvutuse kohaselt on perekondade käes 100 firmast Saksamaal 17, Prantsusmaal 26 ja Itaalias 43. Sajandi alguses panid perekondlikud huvid end Euroopas üllataval moel uuesti maksma, tõrjudes eemale ameerikalikuks muutunud juhid. Siis, kui Euroopa oli taastamas usku oma versiooni kapitalismist, tabas teda Parmalati skandaal. See paistis relvana, mida konkureerivate ärimudelite sõjas kasutada: kriitikud kujutasid Parmalatit kui euroopaliku perekondliku kapitalismi kriisi viimast avaldust.

Itaalias on Fiat alla käimas. Finantsasutus Mediobanca, Itaalia perekondliku kapitalismi südamik, rabeleb alates asutaja Enrico Cuccia surmast ja tema määratud järeltulija kõrvaldamisest. Firma on püüdnud end uuesti määratleda tavalisema finantsasutusena, mis on vähem pühendunud pikaajaliste strateegiliste osaluste valdamisele ettevõtteis. Ons mõlemat tüüpi kapitalism kompromiteeritud pettuse ja pankrotiga?

Ajalooliselt põhineb perefirmade taastumine asjaolul, et need oskasid hästi usaldust võita, kui teised institutsioonid, riik või turg, ebakindlad olid. Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade põhjustatud pöördelised ajad tekitasid ebakindlust, kuid lõid ka sellised äridünastiad nagu Rothschildide oma. II Maailmasõja järel võimaldasid peresidemed Jaapanis ja Saksamaal ettevõtluse kiiresti üles ehitada, pakkudes efektiivseid vahendeid info saamiseks turgude, tarnijate ja finantsallikate kohta.

USA stiilis postmoderne firma näeb turul domineerimist brändiloomise või kuvandite manipuleerimisena, mis annavad intellektu-aalse hegemoonia ja võivad viia turul domineerimiseni. Tarbijatena tunnustame suuri kaubamärke, kuna neisse on palju investeeritud ja meid meelitatakse neid usaldama. Uued kaubamärgid võivad end maksma panna sümboolset kapitali hankides.

Korporatiivsel maastikul on kõrvuti vana, nt Coca Cola, ja uus, nt Microsoft või Amazon. Enroni eesmärk oli saada domineeriv positsioon energiakaupmehena. Parmalat soovis teha sama kauasäiliva piima turul. Selle korporatsiooni toimimise visiooni kohaselt on ettevõte, mis globaalselt ei domineeri, tähtsusetu. Parmalat oli perefirma, mis püüdis saada postmodernseks ja seda tehes lihtsalt pettis, kuna laieneda püüti kiiresti. Seda ei tohi näha kui testi perekondlikule kapitalismile, vaid pigem kui ohte, mis tulenevad kiusatusest vana korda muuta.

Kuna globaalse kapitalismi tulevikukuju on ebakindel, on perekondlikud väärtused olulisemad kui kunagi varem. Perekondlik omandiõigus loob usalduse ja tõotab pühendumist pikaajalisele tulule ja tööhõivele. See mudel on kindlasti kasulik nii Euroopale, Aasiale kui muule maailmale.

Harold James on Princetoni Ülikooli ajalooprofessor ja raamatu ?The End of Globalization: Lessons from the Great Depression? (?Globaliseerumise lõpp: Suure Depressiooni õppetunnid?) autor.