Järgmine peatus: elektrijaam!

Üks tööstusehitiste alaliik on elektrijaamad. Esialgu võib tunduda, et mis neis ikka nii huvitavat on, lihtsalt üks neljakandiline suurem või väiksem putka, millest võib vahetevahel kosta kahtlast undamist ja müra. Tegelikult võivad vanad elektrijaamad vabalt olla potentsiaalseteks turismiobjektideks. Eriti kehtib see hüdroelektrijaamade kohta, mis paiknevad suurema vooluga jõgedel ning tekitavad paeluvat vetekohinat.

Elektrijaamad sündisid tänu 1867. aastal Siemensi leiutatud dünamomasinale. Esimene tööstuslik soojuselektrijaam rajati Pariisis 1873. aastal, vee jõul elektrienergia tootmist katsetati Saksamaal 1877. aastal. Kuni 1930ndate aastateni andsid suurema jao Euroopa elektrienergiast hüdroelektrijaamad.

Eesti esimesed statsionaarsed generaatorid tööstusseadmete käitamiseks pandi 1885. aastal üles Tallinnas Drümpelmanni metallitehases ja Narvas Kreenholmi Manufaktuuris. Ruumide valgustamiseks olid esimesed generaatorid kasutusele võetud juba 1882. aastal.

1940. aastal oli Eestis veidi üle 153 elektrijaama, s.h 15 avalikku, 24 tööstuslikku, mis andsid elektrit ka avalikku võrku, ning 114 puhtalt tööstuslikku elektrijaama. Viimaste hulka kuulus ka hulk jahu- ja saeveskeid. Tänaseks suriseb Eestis lisaks Virumaa hiiglastele umbes 20 hüdroelektrijaama. Kõige enam on hüdroelektrijaamade taastamisega vaeva näinud AS Generaator, kes oli 1990ndate algul selle valla pioneer. Tegureid, mis jätavad hüdroelektrijaamade taastamise ainult tõsistele fanaatikutele, on mitmeid: küll kurdetakse, et paisutamisega ujutatakse üle jõgede äärde rajatud aedu, küll kujutab paisude rajamine ohtu kalavarudele, küll on energia müük keeruline.

Suviste väljasõitude peatusteks võiks aga välja pakkuda nelja iludust, igaüks omast vaatenurgast vaatamist väärt.

Esimene spetsiaalselt elektrijaamana ehitatud hoone (esimene ka kogu Baltikumis) asub Kundas Kunda jõel ning alustas tsemenditehasele elektri andmist 1893. aastal 260hobujõulise turbiini ja 200kilovatise generaatoriga. 1943. aastal pandi jaam seisma, kuid pärast korrastus- ja ümberehitustöid anti taas käiku aaastal 1959. 1971. aastal lõpetas jaam töö ning taastati 1990ndate keskpaigas. Kunda HEJ põhirajatised on pais, lihtne, kuid suursugune paekivist jõujaamahoone ning äravoolutunnel. Suvel on eriti meeltrahustav äravoolutunneli betoonpiirdel jalgu kõlgutada ja nautida vee langemist suurte puude vahele mattunud jõge läbi lõikavalt paisult. Kunda vana tsemenditehase teisedki säilinud hooned ja hoonete varemed on huvilistele põnevaks avastuseks, siin kohtab muudki haruldast, näiteks Euroopa ainsat säilinud pudelahju. Endises kontorihoones tegutseb Kunda muuseum.

Linnamäe HEJ oli kavandatud Põhja Paberi- ja Puupapivabrikute ASi Jägala puumassi vabrikule elektrienergia tootmiseks, nii et tegemist oli puhtalt tööstusliku elektrijaamaga. Projekti autoriks oli Helsingi Ülikooli professor Axel Verner Juselius, kes oli 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul juhtinud kõikide Soome veejõurajatiste sisseseadete ehitamist ning konstrueeris ka ise analoogseid jõujaamu. Projekt valmis 1917. aastal, kuid lükkus sõja tõttu edasi ning sai teoks alles aastatel 1922?1924. Betoonist pais on ehitatud nii, et turbiinid ja generaatorid asuvad selle sisemuses. Masinate kaitseks oli tammi peale kavandatud kivist hoone, mille rangust ja suurejoonelisust rõhutas nurgatorn.

Elektrijaama loeti 1920ndate alguse silmapaistvaimaks hüdroelektrijaamaks ja arhitektuurselt kauneimaks tööstusehitiseks. 1941. aastal õhkisid vene väed jõujaama hoone, pikka aega oli näha räsitud pais ja roostetavad agregaadid, kuni 2002. aastal taastati hüdroelektrijaama hüdrorajatised. Külastajate tarbeks on ehitatud tammi kohale üle jõe rippsild.

Praegu on Linnamäe Eesti suurim hüdroelektrijaam koguvõimsusega 1,1 MW.

Ellamaa ja Ulila elektrijaamade käikuminekuga eelmise sajandi 20ndatel aastatel sai võimalikuks suuremate piirkondade elektrifitseerimine, lisaks hoogustus kõrgepinge ülekandeliinide ehitamine. Ellamaa elektrijaam otsustati algselt rajada turbatööstuse tarbeks, hiljem lisandus aga uusi ideid jõujaama suurendamiseks (näiteks hakkas ta elektrit andma Tallinna?Haapsalu raudtee äärsetele asulatele). Elektrijaam valmis 1923. aastal arhitekt Aleksander Vladovski projekti järgi. 1920-ndate lõpus tekkis võimalus jaama võimsuse suurendamiseks, mis tõi kaasa ka ümberehitusi. 1940. aastaks oli Ellamaa muutunud võimsuselt teiseks elektrijaamaks riigis. See lõpetas oma töö aastal 1966, sest kaotas seoses suurelektrijaamade käikuminekuga oma tähtsuse elektrienergia tootjana.

Ellamaa elektrijaama puhul oli tegemist selle perioodi ühe ilusama elektrijaamaga. Tänast seisukorda vaadates võib ainult silmad kinni pannes ette kujutada, kuidas turbiinide kondensaatorite jahutamiseks mõeldud nn soojas tiigis luiged ujusid. Ikka seepärast, et tiik ei rohtuks.

Sõjajärgsetest elektrijaamadest oli üks suuremaid Leevaku HEJ Võhandu jõel Räpina lähedal. Elektrijaam rajati varasema jahu- ja villatööstuse varemetele (1944. aastal õhitud kompleksi kuulusid villavabrik, värvimistöökoda, jahuveski, saetööstus ja elektrijaam). 1947. aastaks, oktoobrirevolutsiooni 30. aastapäevaks anti HEJ käiku. Kuna see ehitati komsomoli löökehitusena, ilmnes hiljem palju praaktöid, mis tuli uuesti teha. Hüdrojaam töötas kuni 1966. aastani, vahepeal seisis kasutuseta ning 1993. aastal alustas taas tööd võimsusega ligi 130 kW. Suvel tasuks kindlasti maanteelt alla pöörata ja kujutada jõe kaldal piknikku pidades ette, kuidas seal 57 aastat tagasi ehitustöö käis.

Ehk tasuks kunagi teha tööstusehitistest, elektrijaamad sealhulgas, omaette turismimarsruut. Uhkete mõisate ja sihvakate kirikutornide kõrval on avastamist küllaga!

Autor: Ülle Jukk