Aastate jooksul on Äripäeva toimetus võitnud kaks Bonnieri preemiat ning hulgaliselt auhinnalisi kohti aasta pressipreemia konkurssidel.

1997. aasta hilissügisel Moskvasse Tallinna Farmaatsiatehase väidetavat tehaseehitust uurima sõitnud Kaja Koovit ja Väinu Rozental ei teadnud siis veel, et tegu on nende elu ühe edukama komandeeringuga. Farmaatsiatehase uued tootmisüksused Moskvas osutusid olematuteks ning mõne kuu pärast said Kaja Koovit ja Väinu Rozental Eesti mainekaima ajakirjandusauhinna Bonnieri preemia ja 25 000 Rootsi krooni omanikeks ( "Farmaatsiatehas Moskvas ei tooda").

1999. aasta septembris andis reporter Peep Sooman altkäemaksu äriregistri töötajale, mis käivitas avalikkuses arutelu korruptsiooni üle riigiasutustes ning tõi järgmise aasta veebruaris tallegi Bonnieri preemia ("Altkäemaks linnakohtu ametnikule" ). "Preemia olulisust on raske ülehinnata, kuna tegu on ikkagi ühes tegevusvaldkonnas välja antava mõjukaima auhinnaga," meenutab praegu Pindi Kinnisvara juhtiv Sooman.

Kaja Kooviti sõnul on tegemist prestiiEika auhinnaga, mida on hea CVsse kirja panna, aga igapäevases elus ta selle peale ei mõtle. "Arvan, et minu edasist karjääri see ei mõjutanud. Hulgaliselt tööpakkumisi sellega ei kaasnenud, palgatõusu samuti mitte," muigab Koovit.

Soomani hinnangul oleks hoolimata otseselt nähtavate seoste puudumisest rumal väita, et see auhind pole mõju avaldanud tema karjäärile. "Küllap see mõju on olemas, kusjuures ilmselt kõige rohkem minust endast lähtuvalt - järsk hüpe tippajakirjaniku staatusesse, mis lühikese perioodi jooksul aset leidnud auhinnasajuga tahes-tahtmata kaasnes, muutis oluliselt minu suhtumist töösse, kolleegidesse ja vastutusse."

Väinu Rozental peab Bonnieri preemiat enda jaoks vägagi oluliseks, sest tegemist on ikkagi mõjukaima tunnustusega ajakirjanduse valdkonnas. "Samas, ega see teiste silmis vist väga oluline vägitegu polegi, näiteks kevadel Tartu Ülikooli ajakirjanduse kateedri juubeliüritusteks välja antud vilistlaste ülevaateraamatus ei leidnud see fakt äramärkimist ei minu ega mitme teise vilistlasest preemiasaanu lühitutvustuses."

Eesti Ajalehtede Liidu pressipreemia konkurss 2004. aasta veebruaris osutus Äripäeva jaoks läbi aegade edukaimaks. Olemusloo kategoorias võitsid esikoha Äripäeva ajakirjanikud Silva Männik ja Kristina Traks looga "Tippjuhtidest varumeeste pink kõigi aegade pikim" . Parima arvamusloo autoriks osutus uudistetoimetuse juht Raimo Ülavere kolumniga "Ärge usaldage Hansapanga analüüse!".

"Valetaksin, kui ütleksin, et preemia võitmine polnud üldse oluline. Ikka on, ajakirjanik on ju edev!" märgib Kristina Traks, kellele varumeeste loo preemia oli täielik üllatus. "Mingisugust suuremat kära see lugu ju pärast ilmumist ei tekitanud ning alles tükk aega hiljem hakkas ilmnema, et väljend "varumeeste pink" on läinud juhtide seas käibele," ütleb Traks.

Ka Raimo Ülavere tunnistab, et on elus vähe kordi nii üllatunud olnud, kui sel veebruarikuu õhtul, mil Igor Rõtov telefonitsi teatas talle teiste pressipreemia võitjate seas ka arvamusloo kategooria võitja. "Üllatunud seetõttu, et majandus ja veel spetsiifilisemalt aktsiate ning börsiteema ei kuulu kindlasti enamiku Eürii liikmete lemmikteemade sekka. Seega oli võit tõestus sellest, et ka igapäevastest keerukamatena tunduvad majandusteemad suudavad edukalt pressipreemiatele konkureerida," ütleb Ülavere.

Silva Männik nendib, et väga paljud lehtede lugejad neist preemiatest lugu ei pea. "Tavaliselt ju ajakirjaniku nime artikli juures ei loeta. Öeldakse lihtsalt, et Äripäev kirjutas või Postimees kirjutas." Männiku hinnangul on preemia mõju edaspidiseks tööks aga nagu kommil, mis väsitava töö juures korraks veresuhkrut tõstab ja energiat annab.