Vene miljardid tulevad jõuliselt

Lühikese ajaga on Eestisse paisatud sadu miljoneid dollareid ehk siis miljardeid kroone, mille tulemusena on mitmed olulised ärivaldkonnad läinud Vene kapitali mõju alla. Sellisest tendentsist saab iseäranis rääkida kütuse- ja transiidivallas, kuid Vene kapitali mõju ? seni küll valdavalt positiivset ? on järjest enam tunda ka muudes valdkondades ? tööstuses, energeetikas ja miks mitte ka panganduses.

2003. aasta augustis omandas Venemaa suuruselt kuuendale pangale, Moskva Pangale, kuuluv Läti Äripank ligi 19% Eesti Krediidipanga aktsiatest.

Pärast Krediidipanga asutaja Rein Otsasoni hiljutist surma võib oodata Moskva Panga kasvavat huvi täiendavate aktsiate ostmise vastu. Seda enam, et Moskva Panga aktsionäride hulka kuulub mitu suurettevõtet, sealhulgas ka Lukoil.

Vene kapital on kindlalt esindatud Tallinna Äripangas. Nii kuulub seal ligi 10% aktsiatest ALMAZ Tradingule, mis on küll registreeritud USAs, kuid esindab kahtlemata Vene kapitali.

Samasse klassi võib liigitada veel mõned aktsionärid. Muide, Estmilki ja Agro Piima müüki Nutritekile vahendas Äripanga üks aktsionäre Leonarda Invest.

Reaalne majandustegevus algas 2003. aastal, mil senine ainuomanik, Tiit Vähi juhitav Silmet Grupp müüs 50 protsenti aktsiatest võrdsetes osades osaühingutele Kaakon Kuljetussuunnitelu ja Kaakon Holding, mille taga seisavad Peterburi suurfirmade KINEKS ja Link Oil kaasomanikud Andrei Katkov ja Jevgeni Malov.

Samal ajal aktsiate müügiga laiendati Sillamäe Sadama aktsiakapitali 427,6 miljoni kroonini.

Tõsi, sellest vaid 62,5 miljonit krooni laekus rahas, ülejäänu moodustas mitterahaline sissemakse 360 hektari suuruse maatüki näol Sillamäe vabatsooni territooriumil.

Kokku on sadama rajamisse kavas investeerida enam kui 600 miljonit krooni.

Veidi üle 37 protsendi Eesti Gaasi aktsiatest kuulub Venemaa suurfirmale Gazprompank.

2003. aastal ulatus Eesti Gaasi käive üle 1,1 miljardi krooni, millest suurema osa andis maagaasi müük. Puhaskasumit teenis ettevõtte 114,6 miljonit krooni.

Tegutseb 1992. aastast, peamine tegevusala kütuse import ning selle müük oma teenindusjaamades. Praegu on Lukoilil Eestis 31 teenindusjaama.

Ettevõtte 2003. aasta müügitulu oli enam kui 1,1 miljardit krooni ja puhaskasum 6,6 miljonit krooni. 2002. aastal olid vastavad näitajad 1,5 miljardit ja 49,1 miljonit krooni. Ainuomanikuks Hollandis registreeritud Lukoil Europe Holdings B.V., mis kuulub Venemaa ühele suuremale naftakompaniile Lukoil.

Severstaltransi Eestisse tulekut tähistav esimene projekt.

Trendgate võttis mullu 30 aastaks rendile Iru elektrijaamale kuuluvad kütusemahutid (60 000 m3) koos kohustusega need korda teha. Lisaks rajatakse veel 180 000 m3 uusi mahuteid. Enda valdusse saadi ka 10 km raudteeharu. Kompleks on kavas töövalmidusse saada selle aasta lõpuks.

Investeeringute maht on ligi 400 miljonit krooni. Trendgate?i kaudu ja E.O.S.-i omandamisega muutub Severstaltrans Eesti suurimaks kütusevedajaks.

Tänavu novembris läks enamusosalus ASis E.O.S. Eestis hoogsat tegevust arendava Severstaltransi kätte. Ehkki müügihinda ei avalikustatud, võis see ulatuda ühe miljardi krooni kanti.

E.O.S.-ile kuulub Muuga sadamas oma kütuseterminal. Ettevõtte äritulud olid 2003. aastal 607,1, puhaskasum moodustas 171,6 miljonit krooni (2002. aastal vastavalt 568,8 ja 230,4 mln kr). Olulisim tütarettevõte on Maardus kütuseterminaali omav AS Termoil.

Severstaltransile on omistatud ka huvi omandada Eesti Raudtee aktsiaid.

Omab Muuga sadamas väetiseterminali, mis on Ida-Euroopa üks uuemaid ja moodsamaid. 2003. aasta äritulud olid 200,4 ja puhaskasum moodustas 22,2 miljonit krooni (2002 vastavalt 263 ja 69,4 mln kr).

Anatoli Kanajevi ja Aadu Luukasega seotud Transiidikeskuse kõrval on teiseks suuraktsionäriks Izofert Trading Inc ? Panamal registreeritud, kuid Vene kapitali esindav firma ? väetisetööstushiid Akron.

On investeerinud tsisternvagunite ja vedurite ostuks ligi miljard krooni. Sõlmis tänavu Eesti Raudteega ekspedeerimislepingu, mis annab õiguse pakkuda veoteenust Eesti Raudteele kuuluvat infrastruktuuri kasutades.

Samalaadsed lepingud on Spacecomil ka Läti, Leedu ja Valgevene raudteega. Eestis pole siiski kõik nii libedalt läinud, Eesti Raudtee katkestas ajutiselt sõlmitud lepingu, asi on kohtus.

Tänavu suvel omandas koos Oleg Ossinovski firmaga Skinest 85% Euroopa ühe suurema, Lätis tegutseva Daugavpilsi veduriremonditehase aktsiatest.

Kavatseb samas rajada Maardusse moodsa vagunidepoo, mille maksumuseks kujuneb 250 miljonit krooni.

70% Spacecomi aktsiatest kuulub Venemaa ühele suuremale transpordifirmale Severstaltrans. Ülejäänud aktsiate omanikuks on Oleg Ossinovskile ja Marcel Vichmannile kuuluvad firmad.

Soome kaudu Eestisse jõudnud Vene kapitali esindaja, kes pakub rendiks tsisternvaguneid.

Läinud aastal omandati näiteks üle 2300 uue vaguni. Lisaks osteti 140 miljoni krooni eest 50% osalus Milstrandis. Kokku ulatuvad investeeringud 900 miljoni krooni kanti.

2003. aastal teeniti 447,8 miljoni kroonise müügitulu juures 221 miljonit krooni puhaskasumit. Soovib samuti saada Eesti Raudtee konkurendiks.

Tänavu suvel asutatud äriühing, kes soovib paralleelselt Spacecomiga tegeleda kaubaveoga Eesti Raudtee infrastruktuuri kasutades. Westgate?i on seostatud Severstaltransiga, kuid tundub, et tegu on siiski Link Oili omanike huviga tulla oma veduritega üle Eesti piiri. On esitanud taotluse üheksa rongipaari veoks ööpäevas.

Soovib 2005. aastal rakendada Muuga sadamas tööle gaasielektrijaama. Tänavu on investeeringuteks kavandatud 70 miljonit krooni.

Projekti esimese etapi maksumuseks on kavandatud 150 miljonit, kogumaksumuseks on aga väidetud enam kui 1,5 miljardit krooni.

Ettevõtte osanikeks on Venemaa kodanikud Andrei Kostin ja Mihhail Petrov. Projekti põhirahastajaks on International Bank of St Petersburg, mis on Tallinnas ka oma esinduse avanud.

Moskva oblastis tegutsev Nutritek Grupp on SRÜ piirkonna üks suuremaid lastetoitude ja piimapulbri ning Venemaa üks suuremaid täispiimatoodete valmistajaid. Ettevõtte müügitulu ulatub üle kahe miljardi krooni.

Omandas tänavu novembris sajaprotsendilise osaluse OÜs Estmilk Production (Rapla piimatööstus) ja ASis Agro Piim (kuuest põllumajandusettevõttest koosnev ühistu, millele kuulub ligi 8000 piimalehma ja 13 000 hektarit maad).

Pakub Eestis rahvusvaheliste veoste agenditeenust ning arendab ühtaegu ka investeerimis- ja finantstegevust. On alustanud siin ka kinnisvaraarendust.

Omab mitut tütarettevõtet Eestis, Soomes, Lätis ja ka Venemaal. Neist Eestis tegeleb AS Transtrade veoste ekspedeerimisega, AS Coal Terminal rajab Muuga sadamas söeterminali (seda otseselt Kuzbassrazrezugoli finantstoel) ning AS Baltic Rail Trans rendib tsisternvaguneid.

Venemaal tegutsev ZAO Jurtrans toodab tsisternvaguneid, mitu tütarfirmat on seotud raudteeteenuste osutamisega. Tütarettevõtete aktsiaid on kokku ligi poole miljardi krooni eest.

Ettevõtte omanikena tegutsevad Maksim Liksutov ja Sergei Glinka on küll Eesti kodanikud, kuid tihedalt seotud Venemaa raudteestruktuuridega.

Worldwide Investi kontserni käive ulatus 2003. aastal üle 7,3 miljardi krooni, puhaskasumit teeniti ligi 400 miljonit krooni.

Omab Ahtmes vagunitehast, mis valmis Venemaa tööstusgigandi, Sverdlovski oblastis tegutseva Uralvagonzavodi finantstoel ja osalusel.

Kui esimesed tsisternvagunid valmisid Ahtmes läinud aasta augustis, siis tänavu märtsis saavutati tootlikkuseks 100 ning augustis juba 200 vagunit kuus. Tehase toodangumahuks on planeeritud 1,5 miljardit krooni aastas. Uralvagonzavodile kuulub 51% aktsiatest, ülejäänud aktsiate omanikuks on AS AVR Transservice, kus üheks omanikuks on Uralvagonzavodi peadirektori poeg Nikolai Malõhh.

Juba see habemega vend, kelle pildid nõukogude ajal kabinettide seinu ehtisid, ütles, et kapitalil pole kodumaad. Raha liigub ikka sinna, kus tal parem on kasvada. Järelikult suudab Eesti pakkuda selleks häid võimalusi. Pole mõtet igalt poolt tonti otsida.

Mina arvan, et Vene kapitali tulek Eestisse on üldjoontes hea. Kui Rootsi ja Soome välisinvesteeringud on head, miks siis Vene investeeringud peaksid halvemad olema. Pigem usun, et Vene kapital Eestis on garandiks ja sillaks Venemaa-Eesti suhete arengule.

Vene kapitali tulekusse tuleb suhtuda väga tähelepanelikult. Ühest küljest pole kapitalil päritolu ja selle tulek elavdab Eesti majanduselu. Teisalt võib see kapital olla seotud Venemaa võimumängudega. Me ju teame, et Venemaa erineb teistest riikidest just kapitali ja võimu eriliste sidemete poolest. Pealegi on Venemaa poliitiline ajalugu näidanud, et sealt võib kõike oodata. Minu praegune suhtumine Vene kapitali tulekusse on küll positiivne, kuid tähelepanelik tasub alati olla.

Vastupidi, näen selles üksnes head. Vene kapital toob Eestisse tooraineturu tegelikud valitsejad, kes kindlustavad tööga meie sadamad ja transpordifirmad. Hea näide on Leedu Ma?eikiai tehas, mis pikka aega vireles. Kohe pärast seda, kui Vene kapital omandas seal enamusosaluse, sai ettevõte jalad alla ning kõik hakkas laabuma.

Jutud, nagu võiks koos Vene kapitali tulekuga kaasneda mingi poliitiline surve, on täielik udu. Ega siis Venemaa ei investeeri siia, vaid ikkagi konkreetne ärimees Ivanov või Sidorov. Venemaa president Putin võitleb selle eest, et nad Venemaa sadamatesse ja transpordisõlmedesse investeeriksid, meie võitleme aga selle eest, et nad siia tuleksid ja siin investeeriksid.

Ajal, mil Eesti ärimehed näevad Vene kapitali siiatulekus üksnes positiivseid toone, ilmub Venemaal üksteise järel hulganisti vandenõuteooriaid, mis viitavad otseselt raha ja võimu tihedatele sidemetele. Aina sagedamini osutatakse sellega seoses Gennadi Timt?enkole, keda on nii Vene kui ka Lääne pressis nimetatud president Putini lähikondseks.

Timt?enko oli üks Peterburi kuulsa KINEKSi ja samuti Link Oili aktsionäre, kelle endised kaaskompanjonid ongi oma rahaga juba Eestisse, täpsemalt Sillamäe Sadamasse jõudnud. Lisaks seostatakse selle mehe nimega Surgutist, Kiri?ist ning ka mujaltki lähtuvaid naftavoogusid, mis sageli just läbi Muuga sadama ostjateni jõuavad.

Ning just Link Oil oli see veofirma, mille vedurid toimetasid aastaid Eesti piirini tuhandeid ja tuhandeid nafta- ja kütusetsisterne. Viis aastat tagasi sai Timt?enkost Soome kodanik. Praegu elab ta aga ?veitsis. On koguni pakutud, et just Timt?enko oli see mees, keda tasub pidada viimasel ajal Eestisse rohkelt investeerinud Severstaltransi maaletoojaks. Viimasel ajal kõneldakse aga temast kui võimalikust Jukose naftakompanii uuest omanikust.

Olgu selle Timt?enkoga kuidas on, igal juhul on selge, et Vene kapital on alustanud jõudsat tungi Eestisse. Nagu sellistel puhkudel sageli, ei jõuta Eestisse otse, vaid ikka kõverteid pidi. Investeerimiseks kasutatakse maksuvabades piirkondades registreeritud firmasid ning alles siis, kui raha juba Eestisse jõudnud, vormistatakse osalus Vene suurkompaniide nimele. Just sel viisil on Eestisse jõudnud niisugused Venemaa gigandid nagu Akron, Kuzzbassrazrezugol, Uralvagonzavod ja nüüd ka Severstaltrans, samuti siinne ammune tegija Lukoil.

Koos Vene kapitaliga on Eestisse jõudnud ka nn majandusluure, mille üks ilmekamaid näiteid on äsja avalikkuseni jõudnud Surgutgazpromist pärit pistised Eesti maksuametnikule vajaliku info hankimise eest. Kui küsida kapolt, milliseid ohte on nemad seoses Vene kapitali Eestisse tulekuga täheldanud, võib jäädagi vastust ootama ? selle kohta kommentaare lihtsalt ei anta.

Mõistagi pole kõrval asuv ülevaade Vene kapitali Eestisse tulekust ammendav. Nii on jäänud tähelepanuta Vene kapitali rohked investeeringud Eestis asuvasse kinnisvarasse.

Forbese koostatavas Venemaa rikkurite edetabelis võib kohata aina rohkem nimesid, kelle ärid on ühel või teisel moel Eestiga seotud. Nii on Eestis esindatud selle edetabeli esikümnesse jõudnud Severstali suuromanik Aleksei Morda?ov ja Lukoili suuromanik Vagit Alekperov, kelle varanduse suurust on hinnatud vastavalt 4,5 ja 3,9 miljardile dollarile. Sellest edetabelist võib leida ka Gazpromi ja Akroni suuromanikest juhtide nimesid. Nii pakuvadki Forbese tabelid ka Eestile järjest enam äratundmisrõõmu.

Venemaa uues riiklikus energeetikapoliitikas nähakse vahendit, millega see riik püüab korvata poliitilise mõju kahanemist endistes idabloki riikides.

Venemaa trumpideks on nafta, gaas ja elekter, mida tal on piisavalt ja mida enamik tema naabreid hädasti vajab. Sotsialismileeri Vastastikuse Majandusabi Nõukogu on küll kokku kukkunud, kuid kuhugi pole kadunud tollal ehitatud Sõpruse naftajuhe, mis toidab mitmeid Kesk-Euroopa riikide naftatöötlemistehaseid. Venemaa on selgelt huvitatud neis firmades osaluse hankimisest ja ei kõhkle kasutamast selleks eri vahendeid.

Seda näitab äsja Poolas lahvatanud poliitiline skandaal, mille niidid viivad välja president Aleksander Kwasniewskini ja mida on asunud uurima Poola parlament. Uurimine puudutab Poola suurima naftagrupi Orlen tegevjuhi Andrzej Modrzejevski väljavahetamist 2002. aastal. Uueks tegevjuhiks sai Zbigniew Wrobel, kes on president Kwasniewski lähedane liitlane. Uurijatel on andmeid, nagu oleks Poola rikkaim ärimees ja riigi järel Orleni suuruselt teine osanik Jan Kulczyk aidanud seda juhivahetust läbi viia. Pärast seda olevat ta Viinis kohtunud KGB endise agendiga Vladimir Alganoviga, kes nüüd on kõrgel kohal Vene energeetikatööstuses. Kulczyk olevat lubanud, et kasutades oma mõju presidendile võib ta aidata taaselustada naftatöötlemistehase Rafineria Gdanska erastamist, mille vastu tunneb huvi Vene Lukoil. Kulczyk ise eitab süüdistusi ning viibib Londonis ravil.

Seesama Orlen võitleb Kesk-Euroopa naftatööstuses juhtpositsiooni pärast Ungari Moliga. Möödunud suvel ostis Mol näiteks Slovakkia Slovnafti ja vähemusosaluse Horvaatia Inas. Poole vajaminevast naftast saab Mol Venemaa naftaleiukohast, kus tal on võrdne osalus Jukosega.

Jukose tulevik on teatavasti ebakindel. Kui algul näis, et riigi Jukose-vastane aktsioon on suunatud selle põhiaktsionäri oligarh Mihhail Hodorkovski vastu, siis nüüd on järjest rohkem eksperte veendunud, et tegemist võib olla Venemaa uuest riiklikust energiapoliitikast tuleneva teadliku Jukose põhjalaskmisega. Sellele viitab mitu asjaolu.

Möödunud kuul teatas Venemaa gaasimonopol Gazprom kavatsusest luua naftagrupp, kuhu lähevad riigile kuuluvad Rosneft ja Zarube?neft ning tõenäoliselt ka Jukoselt võlgade katteks võõrandatav Juganskneftegaz. Sel moel tabaks riik mitu kärbest ühe hoobiga. Suurendaks oma osaluse Gazpromis üle 50%, võtaks riigi kontrolli alla Jukose peamise naftatootja ning ajaks Jukose üsna kindlalt pankrotti.

Jukose kadumine tekitaks kohe suuri probleeme mitme riigi naftafirmadele. Esiteks Leedu suurimale ja edukaimale firmale Ma?eikiu Naftale, kus Jukose osalus on 53,7% ja mille peamine naftaga varustaja see on. Kui Leedu riik tahab aktsiad tagasi osta, peab ta leidma selleks ca 4,5 miljardit krooni. Pigem tuleb tal otsida neile Venemaalt uus ostja, milleks suure tõenäosusega on riiklik firma.

Slovakkias kulub Jukosele 49% naftajuhtmefirmast Transpetrol, mis korraldab Vene nafta eksporti Sõpruse naftajuhtme kaudu. Slovakkia majandusminister Pavel Rudko teatas sel nädalal, et Jukose raskuste korral soovib valitsus igal juhul selle aktsiad tagasi osta.

?Ei ole just meeldiv, kui sa müüd aktsia erafirmale ja siis järsku selgub, et selle osalus läheb välisriigi valitsuse kätte,? ütles ta. Tema sõnul soovib valitsus ise otsustada, kellele aktsiad müüa. Tõenäolisteks ostjateks peetakse Ungari Moli ja Slovakkia Slovnafti.

Selgelt on venelased võtnud sihikule ka Läti Ventspils Naftas (VN) osaluse saamise.

Ventspils Nafta aktsia on viimasel ajal kiiresti kallinenud turul liikuvate kuulduste tõttu, nagu võiks mõni Vene firma ettevõtte üles osta. Kõige tõenäolisemaks ostjaks peetakse E.O.S.-i ostnud Severstaltransi.

Surve avaldamiseks ei ole Venemaa riiklik naftafirma Transneft sinna viivasse naftajuhtmesse juba 2003. a jaanuarist saadik naftat andnud. Nafta liigub Ventspilsi üksnes raudteed pidi, mis on kaks-kolm korda kallim. VNi aktsia müük mõnele Vene firmale sõltub kahest asjaolust. Sellest, mis tulemusi annab praegu käiv Ventspilsi linnapea Aivars Lembergsi äriasjade kohtulik uurimine ning missugune tuleb Läti uus valitsuskoalitsioon.

Jälgides president Vladimir Putini ajal Vene energeetikasektoris toimuvat arengut, juhivad eksperdid tähelepanu järgmistele asjaoludele.

Energeetikasektori avamise asemel näib Venemaa juhtide püüdeks olevat hoopis ?hiiliv taasnatsionaliseerimine,? ütles Saksa välissuhete nõukogu (DGAP) ekspert Klaus Umbach. Seda tõestavad Jukose afäär ja otsus Gazpromis riigi osaluse suurendamise kohta. Teiseks rõhutavad asjatundjad, et Venemaa on tõstnud energiapoliitika oma välis- ja julgeolekupoliitika oluliseks koostisosaks.

Kuid Venemaa vajab energeetikasektori ajakohastamiseks ligi kaheksa tuhat miljardit krooni. See eeldab suuri välisinvesteeringuid. Näib, et siin on Venemaa leidnud tänuväärse partneri Saksamaa näol, mille energiavajadus järjest kasvab. Kantsler Gerhard Schröder ja perfektselt saksa keelt kõneleva Putini läbisaamine on hea ning kantsler on energiakoostööd igati ergutanud. Pealegi on Saksamaal suuri energiahiide, nagu Ruhrgas ja E.ON, millel on nii uut tehnoloogiat kui ka raha.

Venemaa elektrienergiamonopol UES teatas, et tahab hakata pakkuma elektrit Iraani, Türgi ja Hiina turul. UESi nõukogu esimees Anatoli T?ubais ütles, et ehkki need riigid asuvad poliitiliselt ebastabiilses piirkonnas, pakub sealne hea elektrihind UESile huvi sinna turule minna.

UESi kontrolli all on praegu 85% Armeenia elektritootmisest ning 20% Gruusia elektritootmisest ja 35% ülekandevõrkudest. Peale nende soovib UES investeerida veel Kasahstani, Kõrgõzstani ja Tad?ikistani elektritootmisse.

UES on endiselt riiklik firma. Valitsus on selle tükeldamise ja erastamise ning elektrihinna liberaliseerimise otsust seni edasi lükanud.