Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Pantimine ilma kauba üleandmiseta
Klassikaline pantimine eeldab vallasasjast pandieseme valduse üleandmist pandipidajale. See lahendus ei vasta tänapäeva vajadustele. Rahalised nõuded vajavad küll tagamist, kuid tagatiseks olev kaup ei asu üldjuhul pandipidajast võlausaldaja asukohas. Tänapäeva kaubandussuhtes ei ole reeglina mõeldav kauba valduse tegelik teostamine võlausaldajast pandipidaja poolt, nt selle hoiulevõtmisega. Õnneks kehtib tõhus, kuid praktikas vähe kasutatud mehhanism mujal asuva kauba pantimiseks ilma kauba faktilise valduse üleandmiseta.
Võlaõigus- (VÕS) ja asjaõigusseadusse (AÕS) on sisse viidud modernse eraõiguse põhimõtted: tagada nõuet ka siis, kui kauba faktiline valdus ei ole pandipidajast võlausaldajale üle antud. VÕSi § 909 määratleb laokirja kaubaväärtpaberina, mis annab laokirja seaduslikule valdajale õiguse nõuda hoidjalt ladustatud asja väljaandmist. Kui hoidja on asja ladustamiseks vastu võtnud, on laokirja üleandmisel samasugune tähendus kui kauba valduse üleandmisel. AÕSi § 282 lg 12 loeb asja pantimisel, mille kohta on välja antud kaubaväärtpaber, kaubaväärtpaberi üleandmise võrdseks asja valduse üleandmisega. Pandileping tuleb sõlmida kirjalikult, kuid kauba füüsiline valdus pandipidaja poolt pole vajalik.
Kaubaväärtpaberi pantimisel on tegemist väljanõudeõiguse, mitte aga kauba pantimisega. Kui pantija ei maksa võlga tähtaegselt, on pandipidajal õigus realiseerida laokiri kas enampakkumisel või poolte vahel kokkulepitud müügiviisil. Laokirja omandaja saab nõudeõiguse, kellele hoidja on kohustatud väljastama kauba.