Saavutamine kui häbiasi

Vastukaja Kertu Ruusi kolumnile ?Eesti: ninatarku ülearu, aga liidreid pole?, 8.12

Proovisin paari aasta eest Tallinnas kokku saada üht ajakirjanike gruppi, et koos midagi ära teha. Mul oli plaan leida mõnes väikelinnas pisike jõukohane tegevus, kas heategevuse või tööhõive vormis, millest edu korral oleks saanud kirjutada näiteks kohalikus ajalehes, et siis ideed levitada ja püüda midagi samataolist teha mõnes teiseski linnas, hiljem võib-olla üle Eesti.

See nurjunud plaan meenus mulle, kui lugesin Kertu Ruusi artiklit 8. detsembri lehest. Ruus on nördinud pideva ironiseerimise üle, ent minu kogemus on teine. Arvan, et paljud inimesed ei tahagi midagi saavutada ja tahavad vaid kaevata. Samas on kaebus sellise tooniga, et probleemile ei tahetagi lahendust leida, isegi isiklikul tasandil mitte.

Olen selle üle omajagu pead murdnud ja leidnud, et mul pole lihtsalt vedanud ja olen juhuslikult sattunud kaebajate kilda. Tollesama ajakirjanike seltskonnaga juhtus ka nii, et midagi teha ei tahetud, aga juttu taheti rääkida ohtralt. Mina pidasin aga lennupileti hinda (elan Inglismaal) jutuajamise jaoks liiga kalliks ja nii ei saanudki mu plaanist asja.

Ma ei ole lootust kaotanud ja arvan ikka, et kusagil Eestis leidub potentsiaalseid tegijaid (ka peale sportlaste ja ärimeeste). Kui Ruus peab probleemiks seda, et rahval pole teadmisi sellest, kuidas riiki üles ehitada, siis mina arvan, et meil ? ja eriti veel meie ajakirjanikel ? pole olnud julgust uurida välismaalt naasnud ministri või omavalitsustegelase käest, mida kasulikku too seal kaugel nägi ja kuulis. Kui pidevalt küsida, siis ajapikku harjuksid meie ametnikud mõttega, et neilt oodatakse kodumaale naasmisel häid ideid. Ja kui head ideed ja potentsiaalsed tegijad panna kokku, küllap siis tekiks ka liidreid, võib-olla isegi saavutusi.

Autor: Tiina Tamman