Kaido Einama • 3 veebruar 2005

Meri Haapsalu ümber sobib uisutajatele

Uisumatkaja jaoks on saabunud ideaalne hetk, mida võib oodata aastaid ? jää on peegelsile, lumeta ja tihke, sellel saab allatuult edasi praktiliselt lihaseid pingutamata. Esimese adrenaliiniannuse saame uisumatkale minnes Läänemaal Paralepa rannas, kui seikleja.com?i matkajuht Bert juhendab nagu stjuuard lennukis, mida teha hädaolukorra puhul. Antud juhul on siis selleks olukorraks kukkumine läbi jää. Kui hakkate läbi vajuma, siis välja ronige samast suunast, kust sisse kukkusite, juhendab Bert. ?Varuriided paneme veekindlasse kotti, millesse jääb ka natuke õhku. See aitab pinnal hoida,? lisab ta.

Ehkki kogu sissejuhatav jutt jätab mulje, nagu oleks vettekukkumine suhteliselt kindel, pole jäämatkal see siiski eriti tihti juhtuv õnnetus. Eesti jäämatkadel polegi seni juhtunud. Siiski antakse veel peale ujuva koti igaühele kaela jäänaasklid ja vile.

Lõuna-Rootsis passivad sajad pered hetke, mil merele tuleb esimene sile jää, see on jäämatkaja unistus. Kuus sentimeetrit on piisav, et inimest kanda. Kümme sentimeetrit jää paksust tähendab seda, et loomulikult minnakse merele ? seal on avarust, suuremad vahemaad ja igatpidi põnevam. Nii astumegi libedale jääle ? see on tõesti libe, väga mõnusalt libe. Klaassile, nii kaugele kui silm ulatub.

Rootsis ei kannata uisumatkajad oodata jää paksenemist, seal on see tõeline rahvasport, räägib Bert üle kaldaäärse prao astudes. ?Juba mõne sentimeetriga minnakse jääle. Perega,? täpsustab ta.

Passime jalga spetsiaalseid matkauiske, mida mõistagi toodetakse samuti Rootsis. Tavalise matkasaapa alla käivad sirge teraga uisud kinnitatakse rihmadega. On ka suusaklambriga kinnitatavaid. Jää on tume, mis eemalt jätab mulje, nagu oleks paljas vesi. Aga ei ole ? kõik on kõva ja peagi leiame ka esimese ?jääkuulutaja?, kes meie sõnu kinnitab.

?Jääkuulutaja? on moodsa soome kelguga avamerelt saabuv jääpurjetajate treener. Tal on kaasas akutrell ja mõõtepulk. Käis jää paksust mõõtmas. Treener kinnitab meie matkajuhtide sõnu, et jää on paks, kuid Hobulaiu poole sõita väga ei soovita. ?Käisin sealpool vaatamas, jää läheb imelikuks, sinna peale minna ei julgenud,? näitab ta avamere poole. Jätame meelde ja kihutame allatuult otse Noarootsi. Tuul paisub tormiks ja kiirused on suured, üksikud lumelapid mõjuvad tõelise pidurina. Nii mõnigi saab külje valgeks ? ja hiljem siniseks. Jääle kukkuda on valus.

Tuul ja sile jää viivad meid Paralepa rannast Noarootsi peaaegu 20 minutiga. GPS näitab parimatel hetkedel 20 km/h. Sellise kiirusega pole hea lumekuhja või jääprakku sattuda. Õnneks on pragusid vähe.

Tagasitulek nii libedalt ei lähe, sest Haapsalu külje alla tuleb juba tugevas vastutuules rühkida. Jõuame sadamasse, kus meid tervitab ?Welcome to Haapsalu? silt. Uisutame poide vahelt läbi, eemalt paistab kuursaal ja T?aikovski pink. Hokimängijad sahistavad lumest puhtaks lükatud platsil otse kuursaali seina ääres, kuid kaldaäärne jää ei anna võrreldagi avamere omaga. Kalda ääres on krobeline ja lund täis. Teeme teepausi.

Torm sunnib meid plaane natuke muutma ja ümber Haapsalu sõitmise asemel lõikame kuursaali juurest Paralepa randa otse läbi Väikse Viigi. Kuna tegemist pole ettemääratud teekonna läbimisega, siis läheme vaatama, kuhumaani jää on välja jõudnud. Võtame rannast suuna Pullapääle, avamere poole. Kõikjal laiub ideaalne jää, mis paistab ulatuvat silmapiirini. Hobulaid läheneb, kuid Bert peatub siiski Pullapää tipu lähedal ja arvab, et on aeg tagasi minna.

Kui aga külma jätkub, siis on uisuga võimalik peagi hakata külastama ka väikesaari. Iga miinuskraadise päevaga hiilib jää aina kaugemale avamere poole. Avaruse-elamus ja täiesti uutmoodi maastikud, mida meri talvel pakub, viib mõtted teisele planeedile.

Hetkel kuum