Ööpäev Sudaani kõrbes naftatünni vedavas liinibussis

Maakaarte uskudes võib arvata, et Wadi Halfa ja Sudaani pealinna Hartumi vahel on maantee, kuid tegelikult kihutas juht lagedas kõrbes ja reisijad ei jõudnud veel istmele tagasi maanduda, kui järgmine kivi või auk nad uuesti õhku paiskas. Juhil polnud valikut, sest kui ta juhtus kiirust vähendama, jäi buss liiva kinni. Selleks istus bussi katusel pagasihunniku otsas kaks meest, kes alla ronisid, kätega liiva rataste eest ära kaevasid ja spetsiaalsed kõrberauad ratta alla paigutasid.

Pärast päikesetõusu läks sõit huvitavamaks, sest oli võimalik läbi akna Nuubia kõrbe imetleda. Seda on kõige parem teha läbi päikeseprillide, sest siis tuiskab vähem liiva silma. Aknast tuli sisse nii palju tolmu, et hommikuks olid eurooplased ja neegrid näost ühtemoodi hallid. Akent sulgeda ei saanud, sest kuigi sealt puhus sisse kuuma õhku, oli see siiski jahedam bussis olevast õhust. Proovisin ühes peatuses välistemperatuuri mõõta, kuid see ei õnnestunud, sest minu termomeeter üle 50 kraadi ei näita. Lisaks liiva sisse kinnijäämistele oli bussisõidu jooksul ka üks öine ja üks hilisõhtune söögipeatus. Päeval söögipeatusi ei tehtud, sest islamiusulised ramadaani ajal päevavalges ei söö ega joo. Õnneks läks korra ka kumm puruks ja reisijad said end veidi sirutada. Sõit Wadi Halfast Hartumi kestis kokku 30 tundi ja Hartumi jõudsime kell kolm öösel. Enamik hotelle oli ramadaani lõpu tõttu täis, kuid lõpuks õnnestus siiski tuba leida.

Otsimise käigus tutvusin paljude hotellidega ning selgus, et veidigi paremad hotellid küsivad toa eest kümme korda rohkem kui Egiptuses või Lähis-Idas. Hotell, mida mina hindaksin kahe tärni vääriliseks, tahtis ühese toa eest 60 dollarit (720 kr) ja kahese toa eest sada. Õnnestus näha ka hotelle, kus ööbimine maksab kaks dollarit inimese kohta, kuid isegi pärast kolmepäevast pesemata ja magamata olekut polnud tahtmist sellises kohas peatuda.

Hartum, kus arvatakse elavat 2,8 miljonit inimest, torkas silma oma erakordse prügirohkusega. Öösel oli tänavatel prügi põlvist saadik, kuid hommikul asuti seda koristama ja päeval see eriti üle kingaääre ei ulatunud. Ka tänavatel hulkuvad koerad ja kitsed aitasid jäätmehulka vähendada. Prügi põletati linnaväljakutel ja seetõttu levis kogu linnas hingemattev hais. Mõned inimesed on Egiptust prügiseks nimetanud, kuid mulle tundus Kairo pärast Hartumi küll ülipuhta linnana.

Hartum on asutatud alles aastal 1823 ning mingeid eriti olulisi vaatamisväärsusi seal pole. Seepärast asusin juba lõuna paiku teele Hartumi bussijaama poole. Bussijaam oli teravaks kontrastiks kogu ülejäänud linnale: moodne, puhas ja konditsioneeriga. Tänu sellele, et bussijaama territooriumile sisenemiseks tuleb osta spetsiaalne pilet, polnud seal ka kerjuseid ega muid tüütavaid tüüpe. Kuigi alguses öeldi kassast, et Gedarefi linna sõitvale bussile lähemaks kaheks päevaks pileteid pole, õnnestus siiski pilet saada ja see buss väljus ainult üks tund sõiduplaanis märgitust hiljem.

Buss ise oli luksuslik, mugavate istmete, video, konditsioneeri ja toonitud klaasidega. Isegi pagasit oli bussis nii vähe, et vahekäigus oli võimalik kastide ja tünnide peal jalutada. Linna piiril korjati kõik ühes suunas sõitvad liinibussid kokku ja edasi sõideti kolonnis relvastatud konvoi saatel. Kella kuue paiku, kui hämaraks läheb, tohivad islamiusulised süüa ja juua ning siis jäetakse kõik bussid seisma. Kõigepealt palvetatakse, siis süüakse, juuakse teed ja suitsetatakse ning seejärel sõidab buss edasi. Hartumist Gedarefi linna on 415 kilomeetrit asfaltteed ning selle vahemaa läbis buss kaheksa tunniga. Tee äärde jäi Sudaani peamine põllumajanduspiirkond Sinise Niiluse orus.

Gedarefis on ainult kaks hotelli ja mul õnnestus viie dollari eest ühes neist saada parim tuba, mille uksele oli maalitud tähekombinatsioon VIP. Seetõttu oli toal ka oma sanitaarsõlm, mis koosnes ühest august põrandas ja kraanist. Sudaanis pole vaja eraldi kraane sooja ja külma vee jaoks, sest torustikus olev vesi on kogu aeg 30kraadine ja pole vahet, kas ta tuleb sooja- või külmaveetorustikust. Toal oli ka rõdu, kust avanes vaade peatänavale. Õhtul linnas jalutades oli aga meeldivaks üllatuseks suhteliselt kiire ühendusega internetipunkt. Elu ühes maailma vaeseimatest riikidest on odav: suur praad tänavakohvikus maksis koos Fantaga 15 kr, pudel Coca-Colat poes 2,5 kr. Valuuta vahetamisest ei tulnud aga midagi välja, sest pank oli juba suletud ja kohalikud elanikud soovitasid hommikul tagasi tulla. Hommikul aga selgus, et tegemist on reedese päevaga, mis islamiusulistel on püha, ja panka ei avatudki. Muidugi olid linnas ka tänaval tegutsevad rahavahetajad, aga nende jaoks oli 20dollariline liiga suur raha ja sellist hulka dinaare neil lihtsalt polnud.

Istusin taksosse ja sõitsin bussijaama. Bussijaam oli paari putkaga prügine plats, kus seisid veoautod. Maksin juhile raha ja ronisin kasti. Kuna mingisuguseid istmeid ei olnud, taipasin, et tee on vilets. Ma eksisin ? teed ei olnudki. Olid mingisugused roopad põlluservas ja jäljed läbi kuivade jõesängide.