Vedelkütusevaru tuleb soetada kindlasti riigihankega

Uue valmiva kunstimuuseumi maksumus võib tulla miljardi krooni suurusjärgus. Võrreldavas hulgas maksumaksja raha kasutamist reguleerib hiljuti vastuvõetud vedelkütuse­varu seadus, mis kirjeldab Euroopa Liidu ühise hinnakõikumiste stabiliseerimiseks mõeldud kütusevaru soetamist ja hoidmist kokku 1,2?1,3 miljardi krooni eest.

Küllalt küsimusi tekitanud seaduse põhiline vaidluskoht on selles, kas kütuse soetamiseks tuleks korraldada avatud riigihange nagu iga teise 300 000 krooni ületava tehingu puhul, mida riik teeb.

Eelnõu ilma avatud riigihanke nõudeta esitanud majandus- ja kommunikatsiooniministeerium püüdis loodavat varu seostada julgeolekuriskiga, mis justkui õigustaks teistsugust menetlust. Ometi ei ole selle kütusevaru puhul üldse tegemist eriolukordade riskide maandamisega ? riigi kriisiplaanid ja -varud on salajased ja nendest ei saaks avalikult üldse rääkida. Vedelkütuse­varu seadusega loodavad varud on aga üks osa Euroopa Liidu ühisest reservist, mis mõeldud pakkumise muutumisest tingitud hinnakõikumiste stabiliseerimiseks.

Riigi julgeolekuga ei ole siin mingit otsest seost ning julge­oleku mõiste ei ole säärane, mida ametnikud võiksid soovi korral vabalt laiendada. Lõppude lõpuks oleks eriolukorras ju tore moosisaia süüa, aga me ei kuuluta ometi sellepärast vanaema keldris olevat maasikamoosi riigi julgeolekuvaruks.

Põhjusena, miks sooviti avatud riigihankest hoiduda, tõi majandusministeerium kütuse hinna kõikumise maailma­turul, mis tegevat pikatoimelise hanke kasutamise ebaefektiivseks. Tõepoolest, kütusehinnad kõiguvad umbes kaheaastase tsükliga. Hinnakõikumine ei tohiks aga olla uudis kellelegi, kes kunagi on pidanud toimetama suurte koguste volatiilse hinnaga kaupadega.

Hinnakõikumiste kompenseerimiseks kasutatakse 90% maailma kütuse hulgiostudel tulevikutehinguid, millega nii ostja kui ka müüja oma riskid maandavad. Meil on aastani 2010 ette teada graafik, mis ajaks ja kui palju kütust Eesti peab ühisesse varusse soetama, mis muudab varase hankega ostu mõistlikuks.

Jäädes, rahapakk peos, ootama, et äkki hind kukub, oleme aga täiesti kaitsetud selle võimaliku tõusu korral ja maksame võib-olla hoopis kümneid miljoneid kroone rohkem. Mõtteviis ?passime peale, kui hind langeb ja siis jookseme odavaima pakkuja juurde? kõlab riigi esindaja suust üllatavalt ja oma asjatundmatuses hirmutavalt.

Kas tõesti juhivad miljardite maksumaksja kroonide suunamist nii kogenematud inimesed? Või maskeerib see kogenematus hoopis kellegi omakasu?

Lisaks soodsa hinna tagamisele on avatud riigihanke korraldamise mõte tagada maksumaksja raha sihipärane kasutamine ja sahkerdamise vältimine. Riigihange paneb pakkujad võrdsesse olukorda, tagab kogu protsessi läbipaistvuse, ja ? mis ei ole väheoluline ? kontrollitavuse. Mida kallim on kogu projekt, seda kallim on ka iga tehtud viga. Paraku on nii, et kui mängus on suured ja väga suured rahad, on alati inimesi, kellele need vead kasulikud võivad olla.

Sellepärast on riigihankega nagu demokraatiaga. See tundub kohmakas ja tülikas, aga annab lõpuks ikka parema tulemuse kui diktatuur. Ametnikud nurisevad tihti, kui peavad korraldama riigihankeid ?väikeste?, st mõnesaja tuhande krooniste tellimuste tarvis. Nii tundub kummaline, et mitte öelda veider, majandusministeeriumi soov osta tuhandeid kordi suurema raha eest kütust suunatud pakkumisega.

Seaduse menetlemisel Riigi­kogus läks õnneks läbi Res Publica muudatusettepanek, mis kehtestab avatud riigihanke nõude. See on igal juhul vajalik. Hanke vastu esitatud argumendid on iseendaga vastuolus ja ebapädevad. Siin ei saa olla kaksipidi mõtlemist ega väljamõeldud seadusenõksude taha pugemist: maksumaksja raha kasutamine peab olema otstarbekas ja läbipaistev.

Oma hämmastuseks olen kuulnud, et osa kütusevarust on siiski juba soetatud avatud hanke nõudest mööda minnes ja seda kümnete miljonite kroonide eest. Kindlasti vajaks uurimist, kes ja mis asjaoludel on kasutanud õigust, mida tal tegelikult ei olnud.