Arhitektuur on maitse asi

Viimastel aastatel räägitakse hästi palju uusehitiste arhitektuurist Eesti linnades. Enamasti sellest, kas üks või teine hoone sobib ümbrusse, kuhu see ehitati, veidi vähem sellest, kas valminud hooned on hea lahendusega või on loojad natuke ?puusse pannud?. Tavaliselt on need huvitavad ja väga vajalikud arutelud.

Ent kui jätta kõrvale sobivus keskkonda ja vaadelda ehitiste väljanägemist, siis kus on tõde? Kellel on rohkem õigus, kas professionaalidel või linnarahval? Ei ole vist hoonet, millega oleksid ühtmoodi rahul nii tellijad, arhitektid kui ka rahvas. Alati on neid, kes väsimatult sarjavad pea kõiki klaasist ja betoonist uusmaju, alati on neid, kes sellistes objektides midagi vaimustavat näevad. Rahvas siunab arhitekte, et nood projekteerivad mingisuguseid monstrumeid, millega nad ainult ise rahul on. Arhitektid räägivad tellijate halvast maitsest ja ahnusest.

Aga tõde vist ei saagi olemas olla. Ja nii ei saagi luua linnaruumi, kus kõrguksid majad, millega kõik rahul oleksid. Arhitektuuri ilu jääb alati vaataja silmadesse, ükskõik, kuidas arendajad, arhitektid ja ehitajad pingutaksid. Igaüks küll kaitseb tuliselt oma arvamust, kuid see pole muud kui tema arvamus.