Kaido Einama • 22 september 2005

Reisikohvri probleem ? liiga palju asju

Õige kohvri valik alati siiski ei aita. Asju võib ikka olla liiga palju. Kuid vaatame, milline kohver on kõige õigem. Täpsemalt, kuidas valida enda jaoks kõige õigemat ja sobivamat kohvrit.

Tavaliselt on see esimene dilemma kotipoodi sattudes: kas võtta soliidne reisikohver või hoopis mugav seljakott. Kohvri kasuks räägib see, et sellel on rattad ja lennujaamast hotelli on seda mugav enda järel vedada. Samuti ei räsita tugevas kohvris olevaid asju pagasis nii palju kui tavaliselt pehmete külgedega seljakotti.

Niisiis, ärireisiks tundub igal juhul vajalikum kohver, sest sealt on kergem ka asju kätte saada kui seljakotist. Kuid siiski ? ärgem seljakotti veel vaid hipirändajate varustusse liigita ? temastki on kasu igasugusel reisijal, kes oma rändamist just sada protsenti ette ei planeeri. Nimelt tuleb arvestada, et kohvrit ei suuda keegi kanda kauem kui mõned kümned minutid, ja kui lõpevad lennujaama siledad põrandad ning hotelli vaipadega kaetud koridorid, on kohvri vedamine ülim nuhtlus. Seega, kui reis ähvardab tulla seiklus ootamatute olukordadega, tuleks kaasa võtta seljakott, ükskõik kui soliidne ka reisi eesmärk lõppkokkuvõttes pole.

Kogenud reisijatel on reisikohver unikaalse välimusega. Ja mitte eputamise pärast, vaid puhtalt praktilistel põhjustel ? lennujaamas või bussireisil oma pagasi sadade teiste kottide seast äratundmine võib olla probleem, kui iga kotitüü­pi ringleb pagasikarussellil või tõstetakse bussi alt välja kümneid. Halvemal juhul rabab keegi kiirustaja sinu reisi­varustuse ja paneb punuma järg­misele lennukile, laevale või bussile.

Seega tuleb oma kott märgistada. Ükskõik siis, kas kleebisega, mingi sildiga sanga küljes või kuidagi muudmoodi. Ära peab tundma ta juba eemalt. Alati ei aita seetõttu ka kitsas nimega sildike, mis lennule registreerudes koti külge pannakse.

Pehmed kohvrid on odavamad, kuid mitte alati. Pehmed peaksid loopimisele ise paremini vastu pidama, kuid samas saab rohkem kannatada ka koti sisu. Nii et tekib küsimus: kas valida täiesti kõva kohver või siis pehme, mis ehk võib-olla peab kauem vastu.

Jällegi on mõlemal oma plussid ja miinused, sest miks muidu neid poes pakutakse ? ühele sobib, teisele mitte. Kui kõva kohvriga reisil olles suuri vahemaid läbida, siis on kandam loomulikult raskem kui pehme kohvri puhul. Samas, ainult lennujaamast taksosse ja taksost hotelli minnes pole probleemi, raskus ehk põhjustab äärmisel juhul lennukipagasi lisatasu maksmist, kui peaks tekkima ülekaal. Pehme kott aga on piisavalt kerge, et vajadusel ka mingi vahemaa seda käe otsas kandes läbida.

Pehmete kohvritega võib aga olla probleemiks pagasi hulk. Ehkki tavaliselt sellega raskusi ei teki, sest keskmine reisija suudab koti alati pingul täis pakkida, tuleks ikkagi arvestada, et pehme kohvri pooltühjaks jätmine või lõppkokkuvõttes lõhkuda kogu pagasi. Mõned pehmed kotid on keskelt laiendatavad, kui vabastada lisatõmblukk: selle nipiga saab reguleerida kohvri suurust õhemaks, kui on vähem asju ja suuremaks, kui neid on palju.

Vanamoodsatel kottidel oli all neli ratast nagu kaubakärudelgi. Nende vedamine osutus aga tülikaks ja õige pea kadusid enamiku reisikohvrite alt kaks ratast ära ja ilmus väljatõmmatav vedamissang. Üsna tõenäoliselt vaid selliseid reisikohvreid praegu poest leiabki. Need on lihtsalt kõige mugavamad. Kui aga rataste järgi kohvrit valida, siis siingi on leiutatud lihtne reegel: mida suuremad rattad, seda raskemal maastikul saab kohvriga hakkama. Väga suured kohvrid on siiski säilitanud ka neli ratast, et neid saaks mugavamalt püstiolekus transportida.

Enamikule reisikohvritest saab midagi juurde kinnitada. Põhiline, mida lisavarustusest võib igaühel vaja minna, on nn päevavarustuse kott. See on väiksem, kantav kas õlal või seljas. Moekamad ostavad päevavarustuse koti komplektis kohvriga, et oleks sama stiil. Kohvril on päevakoti kinnitamiseks tavaliselt võimalus väljatõmmatava käepideme juures. Siis on mugav ratastel enda järel tõmmata nii kohvrit kui ka selle peale kinnitatud väiksemat kotti. Sangad on tavaliselt kohvri küljes, lahtikäiva veeretamissanga mehhanisme leiab kohvritelt nii sisseehitatuna kui väljaspoolt. Kui see on väljas, siis on ta kergem purunema, kui aga sisseehitatud, siis hõivab kohvri sisemusest ruumi, mida asjade jaoks jääb vähem. Nii et valik tuleb teha kas ruumi või töökindluse kasuks.

Kui kohvri sisse vaadata, siis tavaliselt seal väga palju sahtleid ja lahtreid pole. Vajadusel tuleb neid aga ise tekitada. Riiete jaoks on veidi vormi hoidvad papp- või plastmasskülgedega, kuid riidega kaetud lisataskud, sülearvuti jaoks spetsiaalsed kõva põhjaga ja pehmelt vooderdatud vutlarid. Kui tegemist pole kõva monoliitse kohvriga, siis on hea, kui ka väljaspool oleks mõni tasku asjade hoidmiseks-võtmiseks ilma kogu kohvrit avamata.

Klassikaline reisikohver möödunud sajandist oli suurte ümarate metallnurkadega ? see tundub tark valik ka tänapäevases üleilmastunud, kuid endiselt kohvri nurkade jaoks valusas maailmas. Terav nurk saab valusamalt pihta, ümar nurk on kohvrile (ja selle omanikule) turvalisem.

Lisaks sellele, et reisikohvri lukud peavad hoidma võõraid näppe koti sisust eemal, peavad need omaniku jaoks avanema kiirelt ja mugavalt. Kõvadel reisikohvritel on enamasti sisse ehitatud koodlukud, mida vahel täiendavad veel ka võtmega lukud. Pehmetel kohvritel on enamasti kasutusel tõmblukud ja neid saab lukustada pisikeste tabalukkudega. Kõiki neid peab saama kiiresti avada ? näiteks siis, kui tolliametnik või piirivalve teid lennujaamas kõrvale kutsub.

Kood peab olema peas või märkmikku kirjutatud, see on selge. Võti peab samuti kuuluma muude väärtasjade hulka, sest narr on hakata tolliruumis enda kotti lahti muukima ja tõtata pärast katkise lukuga edasi lennuväljale seiklema.

Enamik lennufirmasid maailmas piirab pagasi maksimaalset pikkust 54-56 sentimeetriga. Tüüpiline maksimaalne lubatav suurus kaasavõetaval pagasil on 55×36×22 cm (pikkus, laius, kõrgus), need mõõtmed võivad lennuliiniti pisut erineda.

Näiteks Estonian Airi lennukeis võib iga reisija võtta salongi kaasa ühe käsipagasi ühiku, mille mõõtmed ei tohi ületada 45×35×20 cm. Selle käsipagasi maksimaalne kaal võib olla kaheksa kilo, siis iga liigse kilo eest võetakse lisatasu.

Kui teil on plaanis osta kott, mida lennukisse salongi kaasa võtta, siis maksab nende mõõtmetega piirduda. Lennuki pagasiruumi ära antavale pagasile tavaliselt peale kaalu muid olulisi piiranguid pole.

Iseseisva reisija internetiportaalis Independent Traveller soovitatakse valida reisikohver, millega on mugav kõndida järjest vähemalt ühe kilomeetri. Seda on küll ehk veider enne ostu ise katsetama hakata, aga sellega võiks ikkagi proovida arvestada.

Korralikku kohvrit peab saama mugavalt nii lükata kui tõmmata, pakub turismiajakiri Road and Travel oma reisikohvrisoovituste sektsioonis. Tegelikult on raskemat sorti pagasit kergem isegi lükata kui enda järel vedada. Turvalisem ka ? kõik on kogu aeg silme­ all.

Viimane, aga vast kõige olulisem reegel reisikohvri valikul on see, et võtke kaasa nii suur kott, mida jaksate ise kanda. Kui teie jõud käib kohvrist üle, siis jääb enamik veidraid olukordi ja ebamugavaid vahejuhtumeid olemata ja sekeldusi pagasiga on seetõttu vähem.

Hetkel kuum