Reisikohvri probleem ? liiga palju asju

Kogenud reisijatel on reisikohver unikaalse välimusega. Ja mitte eputamise pärast, vaid puhtalt praktilistel põhjustel ? lennujaamas või bussireisil oma pagasi sadade teiste kottide seast äratundmine võib olla probleem, kui iga kotitüü­pi ringleb pagasikarussellil või tõstetakse bussi alt välja kümneid. Halvemal juhul rabab keegi kiirustaja sinu reisi­varustuse ja paneb punuma järg­misele lennukile, laevale või bussile.

Seega tuleb oma kott märgistada. Ükskõik siis, kas kleebisega, mingi sildiga sanga küljes või kuidagi muudmoodi. Ära peab tundma ta juba eemalt. Alati ei aita seetõttu ka kitsas nimega sildike, mis lennule registreerudes koti külge pannakse.

Pehmed kohvrid on odavamad, kuid mitte alati. Pehmed peaksid loopimisele ise paremini vastu pidama, kuid samas saab rohkem kannatada ka koti sisu. Nii et tekib küsimus: kas valida täiesti kõva kohver või siis pehme, mis ehk võib-olla peab kauem vastu.

Jällegi on mõlemal oma plussid ja miinused, sest miks muidu neid poes pakutakse ? ühele sobib, teisele mitte. Kui kõva kohvriga reisil olles suuri vahemaid läbida, siis on kandam loomulikult raskem kui pehme kohvri puhul. Samas, ainult lennujaamast taksosse ja taksost hotelli minnes pole probleemi, raskus ehk põhjustab äärmisel juhul lennukipagasi lisatasu maksmist, kui peaks tekkima ülekaal. Pehme kott aga on piisavalt kerge, et vajadusel ka mingi vahemaa seda käe otsas kandes läbida.

Pehmete kohvritega võib aga olla probleemiks pagasi hulk. Ehkki tavaliselt sellega raskusi ei teki, sest keskmine reisija suudab koti alati pingul täis pakkida, tuleks ikkagi arvestada, et pehme kohvri pooltühjaks jätmine või lõppkokkuvõttes lõhkuda kogu pagasi. Mõned pehmed kotid on keskelt laiendatavad, kui vabastada lisatõmblukk: selle nipiga saab reguleerida kohvri suurust õhemaks, kui on vähem asju ja suuremaks, kui neid on palju.

Vanamoodsatel kottidel oli all neli ratast nagu kaubakärudelgi. Nende vedamine osutus aga tülikaks ja õige pea kadusid enamiku reisikohvrite alt kaks ratast ära ja ilmus väljatõmmatav vedamissang. Üsna tõenäoliselt vaid selliseid reisikohvreid praegu poest leiabki. Need on lihtsalt kõige mugavamad. Kui aga rataste järgi kohvrit valida, siis siingi on leiutatud lihtne reegel: mida suuremad rattad, seda raskemal maastikul saab kohvriga hakkama. Väga suured kohvrid on siiski säilitanud ka neli ratast, et neid saaks mugavamalt püstiolekus transportida.

Enamikule reisikohvritest saab midagi juurde kinnitada. Põhiline, mida lisavarustusest võib igaühel vaja minna, on nn päevavarustuse kott. See on väiksem, kantav kas õlal või seljas. Moekamad ostavad päevavarustuse koti komplektis kohvriga, et oleks sama stiil. Kohvril on päevakoti kinnitamiseks tavaliselt võimalus väljatõmmatava käepideme juures. Siis on mugav ratastel enda järel tõmmata nii kohvrit kui ka selle peale kinnitatud väiksemat kotti. Sangad on tavaliselt kohvri küljes, lahtikäiva veeretamissanga mehhanisme leiab kohvritelt nii sisseehitatuna kui väljaspoolt. Kui see on väljas, siis on ta kergem purunema, kui aga sisseehitatud, siis hõivab kohvri sisemusest ruumi, mida asjade jaoks jääb vähem. Nii et valik tuleb teha kas ruumi või töökindluse kasuks.

Kui kohvri sisse vaadata, siis tavaliselt seal väga palju sahtleid ja lahtreid pole. Vajadusel tuleb neid aga ise tekitada. Riiete jaoks on veidi vormi hoidvad papp- või plastmasskülgedega, kuid riidega kaetud lisataskud, sülearvuti jaoks spetsiaalsed kõva põhjaga ja pehmelt vooderdatud vutlarid. Kui tegemist pole kõva monoliitse kohvriga, siis on hea, kui ka väljaspool oleks mõni tasku asjade hoidmiseks-võtmiseks ilma kogu kohvrit avamata.