Las tarbija otsustab, millise pakendikoguja teenus on parim

Kui 1984. aastal toimusid Los Angelese suveolümpiamängud, võis sotsialismileeri ajakirjanduses lugeda tragikoomilisi artikleid sellest, kuidas maadlejad saavad mattidelt nahahaigusi ja basseini vesi ei kõlba ujumiseks. Sellised halenaljakad kirjutised sündisid seetõttu, et NSV Liit ja tema liitlased neid olümpiamänge poliitilise konkurentsi pärast boikoteerisid.

Nii nagu poliitikas, tekib ka majanduses konkurentsi ajel arvamusi, mis pole kantud kainest mõistusest, vaid emotsioonidest või millestki muust. Sellest pole vaba ka jäätmekäitlusvaldkond, mis on täna Euroopa direktiividest lähtuvalt saanud uue sisu ja vormi.

Eesti on tänaseks olnud 15 aastat iseseisev ja ligi poolteist aastat ELi liige. See peaks olema garantiiks, et Eestis on vaba konkurentsi salliv majanduskeskkond, kus ei püüta kunstlikult luua vastupidiseid olukordi.

Samas on meie majanduse suureks probleemiks see, et kõik on kõigiga seotud ja siseturu mahud on piiratud. See tekitab tihti olukorra, kus otsuste langetamisel määravad mittesisulised aspektid.

Lähtuvalt pakendiseaduse paragrahvist 23 on pakendiettevõtjal kohustus kanda pakendile tagatisraha suurus, mis on kehtestatud keskkonnaministri määrusega. Täna võib Eestis tagatisraha suurust pakendile kanda kolmel viisil (vt tabel).

Eestis on hetkel kaks suuremat pandipakendite taaskasutamisega tegelevat organisatsiooni: OÜ Eesti Pandipakend (EPP) ja MTÜ Eesti Pakendiringlus (EPR). Kõige suurem erinevus kahe organisatsiooni vahel on see, et EPR hakkab vastu võtma ka kokkupressitud pakendeid.

Ainus seadusest tulenev nõue vastuvõtu juures on see, et pakendil olev pandi suurus või taaskasutusorganisatsiooni märk oleks loetav. Lisaks tarbija mugavusele annab pakendite kokkupressimine jaekaupmeestele ühe olulise eelise ? väiksemad hoiustamiskulud.

Seega ei veeta kaupmeeste juurest ära õhku, vaid pakendeid. Klientidel aitab otsustada selle üle, kas nad soovivad tagastada õhku või pakendeid, pakenditel olev taaskasutusmärk ja pandi suurus.

Siin on tänaseks tekkinud (või tekitatud) olukord, kus Eesti Kaupmeeste Liit ei soovi mingil põhjusel aktsepteerida EPRi poolt pakutavat keskkonnasõbralikku ja majanduslikult efektiivsemat lahendit, mis kajastub ka tootjatelt küsitavas teenuse hinnas.

Kui EPP küsib tootjatelt tasu, mis koosneb kogu turule lastud pakendite tagatisrahast ja teenusest, siis EPR küsib tagatisraha ja teenustasu reaalselt tarbijatelt tagasi korjatud pakendite eest. Ei saa ka mainimata jätta, et Kaupmeeste Liidul on EPPs 25protsendiline osalus ja see on ainus valdkonnas tegutsev äriühing.

Eestis on hetkel ligi 6000 pandiga koormatud pakendi müügikohta, neist 26 taaraautomaatidega vastuvõttu. Tarbijatel, kes eelistavad taaraautomaate, tuleb tagatisraha suuruse ja EPRi märgiga pakendid kohale viia kokkupressimata kujul. Seega ei ole põhjendatud väide, nagu oleks kokkupressitud pakendite vastuvõtmine ja nende üle arvepidamine tülikas ja keeruline.

Kuuldavasti on kabinetivaikuses valmimas eelnõu, mis paneb tagatisrahaga pakendite vastuvõtu kohustuse igale kaupmehele kinnistu piires. Kuigi esmapilgul paistab lahendus tarbijale mugav, on see kulukas ja ebamugav teistele asjaosalistele.

Sellest lähtuvalt tekib küsimus ? miks ELi ja avatud majanduspoliitikaga Eestis kiputakse tegema otsuseid tarbijate eest? Kas ei oleks siiski parem, kui eluterve konkurents ise sõelub välja ettevõtted ja tarbijale majanduslikult efektiivsemad lahendused? Jätkem tarbijaile vabadus otsustada, kelle teenus on parim.