Paljud mäletavad ilmselt seda aega, kui auväärne, aga ikkagi klikiaegne mööbel, tigutiivanid ja toolid, vanad puhvetid ja kummutid ning muu vanakraam kodudest välja visati. Sisse toodi aga moodne saepurumööbel, lakiläikega seinakapid ning lakke riputati Estoplasti rõõmsavärvilised plastmassist valgustid.

Minagi mäletan, kuidas seitsmekümnendate alul tekkisid koju kandilised ja ebamugavad punase katteriidega diivan ja tugitoolid ning lakitud kahetasapinnaline diivanilaud. Ka mööblil olid lakitud käetoed, mis kasutamise käigus aga tapipunnidest kergesti lahti tulid ja siis pidevalt küljest ära kippusid kukkuma. Loomulikult oli vanematel ja pisut kogukamatel inimestel raskusi, et end kitsasse neljakandilisse vormi pressida.

Ja siis veel plastmassist valgustid. Must-valgete Vana Toomasega ehitud lampide aeg oli möödas, lakke riputati, seinale ja lauale pandi ümmargused või kandilised plastikust valgusandjad. Eriti popid olid lambid, kus pakist plastmasslehtedest tuli kokku panna pallikujuline laelamp. Mõni sai esimesel päeval hakkama, teisel võttis aga tunduvalt kauem aega.

Helsingi messil nägin lampidesarja, mis koosnes vahega üksteise peale asetatud valgetest plastmassrõngastest. Kuidagi tuttav tundus. Lõpuks meenus, et sugulastel oli kunagi analoogne oran?i värvi laualamp, selle vahega ainult, et plastmassrõngad ei asunud paralleelselt üksteise peal, vaid olid painutatud kerge nurga alla. Perenaisele lamp kangesti meeldis, aga pani ka kiruma, sest tolmul oli kombeks ribide vahele pidama jääda ning selle sealt kättesaamine polnud just kõige lihtsam tegevus.

Nüüd oleme aga ringiga kuue-seitsmekümnendates tagasi. Selle vahega, et värvid on veelgi kirkamad ja mustrid tugevamad.