Naise salajane hingepeegel ? auto

Auto räägib naise elustiilist, hoiakutest ja salasoovidest palju. Kui meeste puhul võib kuulda ütlust, et sain odavalt ja ostsin ära, siis naiste puhul on iga autoost väga kaalutud ja läbimõeldud, isegi kui naine ise seda väga tunnistada ei taha.

Robustse maasturiga sõidavad paljud naised, kes näevad välja kui õrnad lillekesed. Tegelikult on nad loomult pigem jõulised, ehk isegi veidi poisilikud. Kabrioletiga aga sõidavad hingelt väga naiselikud ja glamuuri hindavad naised. Kui aga naine on endale ostnud suure ja väga turvalise pereauto, võib selles peres õige pea oodata järeltulijaid.

Pole ka harvad juhud, kus istutakse kabrioleti seljast maasturisse ja vastupidi. Sellisel juhul on tegu meeleolu või eluperioodi muutustega. On hetki, mil naine tahab olla naiselik, õrn ja armastatud. Automaatselt visatakse matkasaapad nurka ja võetakse välja siidsall ja kübar, mis sobib ideaalselt lahtise autoga. Teisel eluperioodil on aga vaja olla tugev, minna läbi tule ja vee, sellisel juhul on parimaks kaaslaseks just maastur.

Naisel on eriline vaist, mis töötab alateadlikult, ja tahes-tahtmata peegeldab iga otsus naise eluperioodi või siis salasoovi. Omamoodi mängime lahtiste kaartidega, kui keegi vaid neid kaarte lugeda mõistaks.

Ober-Haus Kinnisvara maakleri Sveta Petkina ja tema autode vahele saab tõmmata võrdusmärgi. Petkina jumaldab kiirust, glamuuri ja seiklust ja seda kõike võib välja lugeda autodest.

Esimese auto ostis ta 1989, selleks oli tutikas sinine Lada 09. Järgmiseks ostis Petkina 1992. aastal uhiuue punase Honda Civicu, mis tol ajal oli tänavapildis haruldus. ?Inimesed vahtisid pikalt järele ja sõitsid kõrval,? meenutab ta. Õige varsti oli muidugi terve linn selliseid Hondasid täis ja 1995 soetas ta endale Mazda 323 Neo, see on senini ainus auto, mis on ostetud kasutatuna.

Järgmise auto ostis Petkina pärast Ameerika-ringreisi, kus sai Mazda Miata (MX5 nimetus USAs) rodsteriga (kahekohaline sportlik kabriolett ? toim.) mööda Ameerikat ringi kihutatud. ?Tulin tagasi ja mul oli kinnisidee osta endale samasugune,? meenutab Petkina. See, et madal 2liitrise mootori ja 6käigulise käigukastiga rodster Eesti oludes just kõige targem ost pole, teda ei häirinud.

Kohe, kui Petkina kuulis, et selline mudel on tulemas Euroopa turule, tormas ta Mazda esindusse. Poole aasta pärast oli iludus MX5 special edition, mida toodeti vaid 5000 tükki, käes. See oli 2000. aasta kevad ja praegu on selliseid autosid Tallinna tänavatel kokku vaid neli. ?Nägupidi tean kõiki omanikke, iga kord, kui tänaval üksteisest mööda sõidame, tervitame,? räägib uhke autoomanik.

Kuigi rodster pole praktiline ? talvel on madala autoga igavene jant sõita, kaasreisijatele ebamugav ja kitsas, koer peale ei mahu ?, on see auto Petkina täielik armastus. ?Mulle meeldib kiirete ja äkiliste autodega sõita,? naerab ta enda üle. Rodsteril on ka eeliseid: ?Auto soojeneb talvel kiiresti ja kuna aknaid on nii vähe, ei pea palju kraapima. Suvel on aga lahtise katusega ning mõõduka kiirusega võrratu loodust nautida,? lisab daam.

Salon+ ilusalongide keti juht Helena Lõhmus valis endale auto puhtalt emotsioonide ajel. ?Teenindus oli super! Oli tunne, et just mind olidki nad terve päeva oodanud,? meenutab Lõhmus oma autoostu.

Naisel polnud autosalongi minnes kindlat margieelistust, ta soovis lihtsalt head autot hea hinnaga, samas seadis ta väga kõrged nõuded turvalisusele ja mugavusele. Ja mis kõige olulisem, ta ei tahtnud pead murda erinevate lisade tagaajamise pärast: ?Tahtsin saada autot, kus oleks peal kogu turvalisuse pakett ja kõik see oleks juba hinna sees, mitte et ostan auto ja siis hakkan ükshaaval lisasid juurde arvutama,? nendib Lõhmus.

Tegelikult aga sai määravaks poe viisakas teenindus ehk siis puhas emotsionaalne pakett.

Lõhmus kirjeldab juhtumit, kuidas ta tahtis minna laupäeva pärastlõunal kell kolm autopoodi, kuid esimene teele jäänud autosalong oli kinni. ?Läksin siis järgmisesse salongi, kus mind ootas ees väga meeldiv teenindus. Kõigepealt uuris teenindaja, millised on minu sõiduvajadused, kas olen pühapäevasõitja või tuleb ka Eestist väljapoole sõita. Kuna sõidan tihti ka Tartu ja Haapsalu vahet, soovitati mulle sobivaimas hinna ja kvaliteedi suhtes mugav ja turvaline Mazda6 Sport,? räägib ta.

?Vaatasin ka väiksemaid autosid, kuid neil polnud sellist turvapaketti ja kui oleksin need kõik juurde lisanud, oleks auto hind palju kallimaks läinud,? lisab Lõhmus ja tunnistab, et on oma emotsionaalse ostuga rahul.

Ajalehe Soov juhatuse liiget Tiiu Järvistet võib pidada tõeliseks autofriigiks, kes jumaldab retroautosid. Samas on auto tema põhimõtete järgi eelkõige tarbeese.

Järviste esimene sõiduriist pärast keskkooli lõpetamist oli isa ostetud Moskvit 412. Isa oli ka see, kes väikest Tiiut autopisikusse nakatas ja teda ringrajasõite vaatama võttis. Unistus oma raha eest soetatud isiklikust autost täitus 26aastaselt ? selleks oli null-viis (VAZ 2105), mille ta juba paar aastat hiljem läänelikuma fassongiga null-üheksa vastu (VAZ 2109) välja vahetas.

Hiljem lisandus nime­­kirja kuldne VW Kupla valgetel Mangelsi 13tollistel velgedel, mõnusalt jorisev lilla Cadillac ja imekaunis musimari pärlmutter-roheline Citroen 2CV6. Praeguseks on Järvistest aga saanud lootusetu maastikuautode armastaja ja ta kihutab ringi Land Rover Discoveryga.

?Viimastel aastatel olen muutunud rahulikuks, ei ole esmane omada ilusat sõidukit, neid on ka meeldiv lihtsalt tänavapildis, ajakirjades ja netis nautida,? tunnistab naine.

Järviste, kes on harjunud alati enesega ise hakkama saama, ei varja, et elus on olnud ka etappe, kus tuli kallis auto maha müüa.

?See oli ajalehe Soov vist kolmas aasta, kui ostsin endale liikumiseks ühe üsna vana roostes Fiati, mootor oli pisipisi ja mudel kahe uksega, hall rotu. Teine kord oli 2000. aastal, taas oli ettevõtlusturul mu hing väga kinni pigistatud,? räägib Järviste.

Praegu naine enam uuest ja edevast autost ei unista: ?Olen leidnud vist õige, kuigi kunagi ei tea, arvan, et mudelite vahetamisest piisab. Unistuseks on hoopis kaherattaline sõber, mootorratas, praegu sõidan suvel kerge ja naiselikult elegantse Vespa Grandturismoga, aga hing ihkab siiski hulluse poole,? unistab Järviste.

Messikorraldusega tegeleva Taveco Disaini juhi Tiiu Hinnovi jaoks on auto hädavajalik töövahend ning egoistlikult mõeldes ?endale sobivate kriteeriumite järgi valitud lojaalne sõber.

Esimene auto oli Hinnovil ?iguli, siis Nissan Sunny, Opel Corsa, Seat Ibiza ning praegu sõidab ta Peugeot 206ga.

?Otsisin väikest linna­autot, millega oleks kerge manööverdada, millega mahuks parkima ja mis võtaks vähe bensiini,? selgitab Hinnov.

Hinnov on auto ostmisel praktiline inimene, kes ei tee küll allahindlust mugavuse ega kvaliteedi osas, kuid ei pea vajalikuks investeerida auto edevusse. ?Auto on tarbeese ja hea sõber, kes sind aitab, mitte taseme näitaja,? lisab ta. Ainus lisa, mille Hinnov lasi autole peale panna, oli istme­soojendus.

Kõige olulisem on Hinnovi sõnul see, et auto on korras: ?Naine ja vana auto ei käi omavahel kokku, sest kui muidu annab auto vabaduse, siis vana auto paneb naise sõltuvusse,? nendib daam ja meenutab oma kõige jubedamat kogemust vana ja laguneva auto omanikuna: ?Opel oli mul vana ja sellega oli lõputult probleeme ? iga päev lagunes midagi. Lõpuks, kui otsustasin, et aitab remonditöökoja vahel jooksmisest ning müün auto maha, jooksis autol keset Pirita teed mootor kokku.?

Sellest ajast on Hinnov sõitnud ainult uute autodega. ?Nendega pole mingit probleemi, viid kiirteenindusse ja kõik tehakse seal ära. Peugeot 206ga sõidan senikaua, kui liising saab makstud. Siis annan vana auto sissemakseks ja võtan uue auto liisingusse,? planeerib Hinnov.