Riigihangete kramp: et kõik vastaks seadusele

Valdavalt räägitakse riigihangetest kontekstis, kus keegi on midagi soetanud ilma avalikku hanget korraldamata, jättes mulje, et hanketa ost on ilmselge maksumaksja raha raiskamine. Seda tervitatavam on EVEA juhi Ain Kabali artikkel 30. oktoobri Äripäevas, kus räägitakse riigihangete seaduse parendamise vajadusest.

Vaadates tänaseid riigihankeid, tahaks öelda, et ostjad on liialt keskendunud protseduurilistele küsimustele ja ostetavast sootuks kaugenenud. Justkui saavutataks rahulolu seadusetäitmise, mitte sobiva lahenduse soetamise kaudu. Tihti on nii, et ostja on endale midagi riigihanke seadusest selgeks teinud ja arvab, et saab oma vajadustele vastava lahenduse. Võib täheldada ka teatavat krampi: et kõik vastaks seadusele! See välistab mõnikord aga ostetava kauba vastamise vajadustele. Kui seejuures on ka vajadusi puudulikult defineeritud, võivad (pahatahtlikud) pakkujad ostjale n-ö koti pähe tõmmata ning kõlbmatut müüa. Kas või serveri parameetritega lauaarvuti. Tagatipuks ei taha keegi nendest probleemidest kõvasti rääkida, sest see toob kaasa veelgi suuremaid probleeme. Ostja ei taha oma viga tunnistada, uuele hankele aega raisata. Läks halvasti, mis ikka teha. Aega on hankele kulunud mehemoodi ja nüüd on vaja töötada. Samasugune äraspidine mehhanism toimib ka pakkujate poolel. Pakkujad lepivad pigem ebaõnnestunud kui ärajäänud tehinguga, konkurendi tellimusest ilma jätmine on ka pisike võit.

IT-vallas annaks kliendi rahulolu läbirääkimistega hangete kasutamine. Kõigepealt tutvustaksid pakkujad, milliseid lahendusi nad ostjale pakuvad. Räägitaks läbi, mis on pakutavast parim ja seejärel tuleks hinnavoor, langetataks lõplik otsus. Sellisel moel leiaks ostja koostöös pakkujatega parima tehnilise lahenduse ning hinnapakkumises poleks enam vaja tehniliste üksikasjade üle vaielda.

Praegu on PKDdes ehk pakkumise kutse dokumentides palju tehnilisi lapsusi ja ebareaalseid nõudeid. Professionaalsele tegijale tundub kummaline, kui haridusasutus nõuab arvutirikke eemaldamist nelja tunniga seitse päeva nädalas. Kui sellist lahendust reaalse hinnaga ärisektorile pakkuda, oleks nii kõrge käideldavus esimene koht, kus klient oleks nõus hinna nimel kompromisse tegema.

Veel on tendents, et PKD struktuurid erinevad ja oluline paikneb laiali mööda dokumenti. Dokumendi koostaja on teinud lehekülgede kaupa tööd, aga kas see kõik on vajalik - pakkuja saab ka väiksema mahuga dokumendist aru, mida talt oodatakse. Palju on ka lohakust, arvutite hanke PKDst võib pahatihti leida eelmise, näiteks autode hanke riismeid.

300 krooni PKD väljastamistasu pole suur summa, aga seadusest tulenevalt tohib küsida ainult dokumentide kopeerimis- ja saatmiskulu. Ja milleks üldse PKD pabervorm? Paljud PKD esitajad saavad dokumendi meiliga saata, osa arvab selle seadusega vastuolus olevat. Dokumentide väljavõtmist tähtsustatakse üle - jälle näide sellest, et ostja on mingi seadusepunkti endale selgeks teinud ja peab sellest küüntega kinni. Ka B-kaardi nõudmine on rudiment. Samas on ka üks hea tendents - maksuamet annab tõendi tasuta ja kiiresti, näiteks Lätis võib see nädalakese aega võtta. Teiselt poolt: miks peab riik iseendalt pabereid küsima?

Meie kindel seisukoht on, et riigihanke ülim eesmärk peab olema parim lahendus mõistliku hinnaga, et iga maksumaksja kroon läheks asja ette. Muidugi kutsume ka ostjaid üles kasutama rohkem Eesti väikeettevõtete potentsiaali, mis edendab kohalikku ettevõtlust ja jätab rohkem raha siia.

Autor: Heiki Hõimoja