Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eesti peab rohkem toetama tehnosiiret
Eurostat avaldas 6. detsembril esialgsed andmed teadus- ja arendustegevuse (R&D) kulutustest ELis aastal 2004. Eesti positsiooni võib pidada suhteliselt rahuldavaks. Meie R&D kulutuste keskmine kasv aastail 2001-2004 oli ELi kiireim - 15,6%. Analüüs näitab, et R&D kulutuste ja majandusedu vahel ühest seost pole.
Mida peaks siis Eesti innovatsioonipoliitika arvestama?
Majandus globaliseerub jätkuvalt. R&D on üha vähem seotud kindla geograafilis-poliitilise ruumiga. Paljudes (väike)riikides tehtav R&D ei avalda enam otsest mõju nende majandusarengule. Sellest saadav tulu kandub suuresti üle globaalsetele ettevõtetele.
Eesti teadus on suuresti projektipõhine. Meie uurimisgrupid ja üksikteadlased osalevad rahvusvahelistes projektides - teevad teaduslikku allhanget. Eesti maksumaksja raha arvel fundamentaaluuringute finantseerimine on tihti rahvusvahelise teadus- ja arendustegevuse toetamine.
Problemaatiline on ka ettevõtetes tehnoloogia väljatöötamise ja tootmise alustamise abistamine. Omanikud võivad neile kuuluva rahvusvahelisele kontsernile maha müüa või mõnda sobivamasse riiki üle viia ning maksumaksjate raha kulutanud Eesti riik on ilma nii loodetud töökohtadest kui ka maksutuludest. Kas saame nimetada mõnd kohalikku ettevõtet, suurt tööandjat ja maksumaksjat, mis on tekkinud tänu Eestis läbiviidud uuringutele või EASi toetustele?
Aga mida siis teha? Probleeme tuleb analüüsida suhteliselt vaese, väga avatud majandusega, ELi kuuluva väikeriigi mätta otsast. Eesti innovatsioonipoliitika ei saa tugineda palju suletuma majandusega suurriikidega samadel arusaamadel. Innovatsioon ei põhine tänapäeval enam arengu lineaarsel mudelil (idee tekkimine ja fundamentaaluuringud; rakendusuuringud-arendustöö; tootmine-tarbimine). Riigi tehnoloogiline tase ei sõltu niivõrd oma riigis tehtud teadus- ja arendustööst, kui võimest adopteerida mujal välja töötatud tehnoloogiaid. Paljud riigid teevad seetõttu panuse riikidevahelisele tehnosiirdele, adapteerimisele, tootmises rakendamisele, edasiarendamisele. Selline innovatsioonipoliitika on pigem üldine kui erandlik.
Riigisisene R&D on vajalik eelkõige arendamaks kohalikku majandust läbi kvaliteetse (kõrg)hariduse. Ülikooliteadust ei arendata tänapäeval üksi millegi avastamiseks, leiutamiseks ja teada saamiseks, vaid ka õppejõudude koolitamiseks ja vormis hoidmiseks ning (tehnilise) kõrghariduse taseme tõstmiseks. See on riskivaba investeering, sest tööjõud on kapitalist tunduvalt vähem mobiilne ja rohkem paikne. Kultuuribarjäärid, sotsiaalne võrgustik jms hoiavad inimesi paigal. Tööjõud ei lahku hulgi, sest Eesti on elamiseks suurepärane koht.
Tallinna Tehnikaülikool on Eestile märksa olulisem kui analoogilised kõrgkoolid enamikus teistes ELi riikides oma riigile, sest suuri R&D potentsiaaliga nn liiderettevõtteid meil pole. TTÜ peab seda lünka kompenseerima.
Eesti innovatsioonipoliitika peab senisest oluliselt enam keskenduma tehnoloogia ülekande toetamisele ning kasutama ELi liikmesriikide positiivset kogemust ses vallas.
Autor: Kaarel Kilvits