Armastab, ei armasta...

Kandideerida, mitte kandideerida... Karikakramäng, mis väljendab ilmekalt meie eluteel tehtud paljusid valikuid. Küllap praegune Eesti president on samas olukorras kui paljud meist. Kuid tema valikule on antud üks lisamõõde - ajakirjandus, ning erakonnad soovivad, et ta teeks oma otsuse kandideerimisest uueks ametiajaks palju varem kui tema võimalikud konkurendid. President ja tema nõustajad ei taha survele alluda. See on nende õigus. Aga see ei puuduta ainult konkreetse isiku elu, vaid sellest tulenevalt omandab ka Eesti poliitiline maastik hoopis teistsuguse värvi.

Miks peaks president varakult teatama oma soovist kandideerida uueks perioodiks? Seda analüüsi saab mõttekalt teha vaid siis, kui me küsime, kellele on varane etteteatamine kasulik, kellele kahjulik?

Miks president ei peaks oma sammudest informeerima avalikkust varakult? Esmalt vastame sellele ainult poliitiliste jõudude aspektist käsitletuna.

Presidendile ja teda esitanud jõududele on see kindlasti kahjulik, sest siis antakse teistele osapooltele (võimalikele kandidaatidele ja erakondadele) tugevad kaardid kätte. Nõnda on vastastel aega rohkem moodustada koalitsioone praeguse presidendi vastu. Mänguvõimalused praeguse presidendi ja tema toetajate jaoks võivad oluliselt aheneda. Seega ka võimalused valituks saada. Kuni valimisteni saab vastaspool välja käia võimalikke luukeresid. Presidendi valimine väljub kitsast poliitikute ringist, sellega hakkab tegelema ajakirjanduse kaudu ka avalikkus.

Presidendi vastaspool ei pruugi samas oma kandidaate varakult välja tuua, mistõttu võidakse president jätta väga kaitsetusse olukorda. Ainult tema üksinda on rünnatav. Poliitilisteks kokkulepeteks, lehmakauplemiseks jääks vastaspoolel palju rohkem aega.

Panused muutuvad tõenäoliselt kõrgemaks, kogu valimiseelne protseduur läheb märksa kallimaks. Sellest vaatevinklist on praeguse presidendi varajane teatamine oma kandideerimise soovist erakonnapoliitilises perspektiivis kahjulik peaasjalikult presidendile endale, teistele jõududele aga kasulik. Kas leidub veel keegi, kes saab kasu varasest etteteatamisest?

Taas saab see olla kasulik eelkõige praegusele presidendile ja teda toetavatele jõududele. Eesti poliitilisel maastikul leidub vähe selliseid tegelasi, kelle kontos on sedavõrd pikk saavutuste loetelu taasiseseisvunud Eestis. Alustame või sellest, et tänu tema isiksusele läbiti edukalt Euroopa Liitu astumise referendum. Kui räägime suurepärasest majanduskasvust, siis poleks see mitte mingil juhul teoks saanud, kui me poleks ELi liikmed. See puudutab meie poliitilist, julgeolekulist (ühinemine NATOga) ja sotsiaalset turvatunnet tervikuna. Tänu praegusele presidendile on need meie elu põhiküljed võrreldamatult tugevamad kui varem.

Presidendi roll pole siin olnud passiivne, see tähendab, et ta pole juhtumisi osutunud valituks sellal, kui nimetatud sündmused aset leidsid, vaid tema roll oli päris aktiivne. Sellise autoriteediga isik saab paljus määratleda ka tulevaste presidendikandidaatide valikut.

Ametis olev president saaks suurel määral ette anda ka küsimused, probleemid, mis väärivad tõsist arutelu nii presidendi rollist Eesti poliitilises süsteemis kui ka selgest funktsioonide jaotamisest (loetelu esindusfunktsioonide jaotamise ebakõladest meie poliitilises elus saaks piinlikult pikk), ning tulla välja oma poliitilise programmiga.

Presidendil on võimalus ette anda kammertoon. Ta saaks luua pretsedendi, mis jääb osaks meie tulevases poliitilises kultuuris. Selle kaudu presidendi vaimne testament vaid täieneks.

Erakonnapoliitilises võtmes on presidendil valikute tegemine keerukas. See on nagu monopolimäng. Me ei tea, milline investeering end õigustab. Kas võtta sisse lühiajaline või pikaajaline positsioon? Presidendi valimistel eksisteerib aga ka vaikiv enamus. Erakonnad ei soovi mitte mingil juhul usaldada rahvast presidenti valima ja samal ajal räägitakse kogu rahva presidendist.

Tõepoolest on praegune president rahva president, sest teda usaldab rahvas väga kõrgelt. Mõiste - kogu rahva president - väljendub tema puhul eelkõige selles, et toetus temale on peaaegu võrdselt kõrge nii eestlaste kui ka teiste rahvusgruppide seas. Siit tuleneb ka poliitilise vastutuse uus mõõde. Ka presidendivalimiste teemal tuleb asuda avalikku dialoogi.

Presidendi valimiskampaania jääb suvesse, mil rahvaga tegelikult ei saagi toimuda arutelu.

Kui president teatab varakult, et ta kandideerib, räägib see samm kõrgest poliitilisest vastutusest, soovist, et Eestimaal valitakse võimalikest parim president. Luuakse suurem avalikkuse foon. Pannakse presidendi valimistel alus uuele poliitilisele kultuurile. Seeläbi peaks kasvama ka valijate surve, et presidendi valimine poleks ainult poliitilise tagatoa küsimus.

Kui president teatab varakult, et ta ei kandideeri, kõneleb seegi samm kõrgest poliitilisest vastutusest, sest seeläbi soovitakse, et Eesti saaks parima tulevase presidendi.

Kui president ütleb jaanipäeva aegu, et ta kandideerib, siis tähendab see, et tegu on puhtalt erakondliku poliitikaga.

Kui president ütleb jaanipäeva aegu, et ta ei kandideeri, siis...

Loomulikult leidub teisigi hinnanguid, käitumismudeleid ning hinnanguid. Kas pole aeg vähendada poliitilise karikakramängu osaliste indu ja asendada see vastutusega?