Raskused ei suru Tõnis Lepa käsi rüppe

Oma hobi, lennunduse ja töö ühendanud Tõnis Lepale oli eelmine aasta nii isiklikult kui ka tööalaselt rängim. Mullu augusti ohvriterohke lennuõnnetus firma helikopteriga muserdas teiste seas ka teda, kuid pärast toibumist suutis Lepp enda ja firma taas rööbastele seada. Aasta lõpuks hakkas reisijate usaldus firma vastu taastuma, täitumus kasvas 40%lt 50%ni.

Avatud ja otsekohese suhtlemise eest pälvis Lepp mulluse pressisõbra tiitli. Paljude kinnitusel õige asja eest.

Meil läks põnevalt. Uus algus oleks palju öelda, kuid see oli võrreldav 2000. aastaga, mil alustasime nullist ja keegi meid ei tundnud ega uskunud meisse. Oli vihjeid, et kuu aega lendate - mitte keegi niikuinii ei hakka kopteriga lendama.

Kurb on see, et mullu kevadeks olime muutunud tugevaks lennufirmaks ja müük oli hea. Alustades pidime tõestama, et üldse sellist teenust vaja on. Nüüd peame aga tõestama, et teenus on ohutu ja pole vaja karta, mis on isegi raskem ülesanne. On firma uus käimalükkamine.

Veel paar kuud pärast katastroofi tundus, et ettevõtte seis on hullem, kui alustades. Ent aastalõpus võis näha, et saame edasi tegutseda - inimeste usaldus oli taastumas ja hirm kadumas.

Aastavahetuse aegse lennupausi ajal ettevalmistusi uuteks lendudeks tehes oli hinges ootusärevus - mis saab? Ka see oli põnev, et kui nüüd ei tule (reisijate arvu kasv - toim.), siis ei tulegi. Pole mõtet aastat vahet pidada, sest siis oleks kaks halba asja - nullist alustamine ja inimeste mälestus katastroofist.

Kuigi mu häälest ja olekust võis aimata - nii, nüüd me tuleme, oli siiski mul kahtlusi ja kõhklusi. Kui ettevõtet teha või üldse elus midagi teha, siis vähemalt väljapoole peab "põlema", kõik sisemised valud tuleb endas ära peita.

Katastroofi ajal oli tunne, et tahaks metsa ära - ei taha rääkida, tahaks nutta. Kõik purunes. Aga nii ei saanud. Ma ei olnud üksinda, minu taga on sada inimest, nende töökohad ja nende elu asja juures. Mul pidi jätkuma optimismi, et inimestele süstida edasiminemistahtmist, töötahet ja julgust, seda ka reisijatele. Peab olema ees see vedur.

Kui käed lonti lasta - ah ärge siis tulge, kui ei taha -, siis on kohe kõik läbi ja asjast ei tule midagi välja. Pisku nii-öelda välja mõeldud optimismi jõuab inimesteni.

Siis sain tõesti aru, kes on juht. Tavalisel päeval, kui asjad sujuvad, tekib tunne, et polegi midagi teha. Mõte vastutusest on olemas, kuid rutiinis kipub see hajuma.

Aga sellise õnnetuse puhul kaob kogu rutiin. Kogu meeskond vaatab sulle otsa - mis me nüüd teeme, mis meist saab. See on nagu perekond, "isa". "Isa" peab välja mõtlema hoiakud, seisukohad. Siit ka tunnetus, et sa oledki see juht, vaimne juht. Inimeste rahustamist ja teotahte tekitamist rutiinses olukorras ei pane tähele.

Kuigi see on väga raske, tuleb olla oma olekuga inimestele toeks ja eeskujuks ning vedama neid sellest jamast välja.

Pärast õnnetust tundsin väga tugevalt usalduse vajalikkust nii reisijate kui ka oma töötajate seas. Väga on vaja, et inimesed usaldaksid su ettevõtet, ja sama on ka oma töötajatega, kes võib-olla mõtlevad, et kas oled ikka õige inimene pealikuks.

Varem ei adunud seda, kui suur on juhi vastutuse ja vaimne koormus.

Perekonnapeana on tavaline mõte, kuidas pere majanduslikult toime tuleb, näiteks kas tööd on ja kas pangalaenud saab makstud. Antud juhul tõusis see pool rohkem pinnale kui tavaliselt ja hakkasin mõtlema tagavaravariantide peale - võimalikult mustade stsenaariumide peale, kuni töö kaotuseni. Kuidas edasi? Kuid ma loodan, et pere saab hakkama.

Ei, ma ei oodanud seda ega eeldanudki. Mul ei tulnud sellist mõtetki pähe ja polnud põhjustki. Ei taha öelda, et omanik on vallandamise eest kaitstud, kindlasti ei ole.

Pigem tekkis peremehelik mõtlemine, et tuleb hakata kokku hoidma, ja et kuidas vee peal püsida, kui reisijaid vähemaks jäi. Mõtlesin rohkem ettevõttele, mitte oma positsioonile või vallandamisele. Oma palgale mõeldes oleksin teinud valesti ja midagi kihva keeranud, kui oleks hakanud oma töökohta ja palka kaitsma. Tähtsam oli kaitsta ettevõte raha ja et masinad töötaksid.

Seda on vale minu käest küsida. Olen küll saanud tagasisidet, mida olen võtnud aga nii-öelda sõelaga. Kui keegi tuleb rääkima, milline ma olen, tahab ta midagi saada või on ta purjus. Kes ikka tuleb ütlema, et oled lahe sell.

Olen kuulnud, et nad ei kujuta kedagi teist sel kohal ette, ainuõige inimene selleks, piltlikult öelda - keegi teine sellega hakkama ei saaks ning ta on firma jaoks palju teinud. Hästi on suhtutud ka sellesse, kuidas uusi inimesi värbame. Me teeme seda perena, arutame koos läbi, kas üks või teine meile sobib või mitte.

Arvan, et nad on hinnanud minus perekonnapea, "isa" rolli, mitte sellist "külma raamatupidamist". Mulle on väga tähtis, et kui hiljemaks on vaja jääda, tehakse seda tõsise tahtmisega ning et ka väljaspool tööaeg on kolleegidel hea koos olla.

Nad on aimanud, et minu asemel oleks võinud siin keegi teine olla, kes oleks loonud töökeskkonna, kus on paha olla ja kust igal võimalusel põgeneda.

Seda ma olen kuulnud, et kui mind siin enam pooleks, jookseksid pooled töötajad päeva pealt minema ja mõned natuke hiljem. Kuid see on ühelt poolt "kõditav", teisalt see suurendab vastutust. Kui nemad nii mõtlevad, siis pean ka mina nende eest täie rinnaga hoolitsema.

Kõige rohkem ajab vihale see, kui inimesed ei mõtle, ning rumalus. Vihastab loogilise mõtlemise puudumine. Selline käitumine häirib, kui inimene ei mõtle, mida tema tegutsemine võib kahe-kolme päeva pärast kaasa tuua. Valel ajal ja vales kohas liiga vara teatamine ehk enda tagasihoidmatus ning kitsalt ainult enda peale mõtlemine, ka see vihastab.

Igale otsus peab tuginema sellele, mis sellele järgneda võib, millised on võimalikud tulemused.

Aga ma pole selline inimene, kes on pikalt vihane. Ma pean alati saama kohe inimesega rääkida ning asja läbi arutada. Suuremad vihastamised jäid aega, mil firmaga alustasime.

Veel, mis mind elus kõige rohkem vihastab, vabandust, kõik IT-mehed. Nende vastutustunne, hm. Ma olen üliharva Eestis näinud IT-meest, kes oleks kokkulepitud ajaks midagi valmis saanud, sest küll on see jupp puudu, küll teine.

IT-maailm näitab väga selgelt seda, kuidas ämbrisse astuda, kui asjad pole läbi mõeldud ega ette arvestatud.

See on vaid hetkeline. Ma ei suuda viha endas kanda. Ma võin korraks küll üle toa käratada. Mind tundvad inimesed aga teavad, et juba 10 sekundiga on asi lõppenud ja teine teema käsil. Parim maandus ongi korraks käratada, pole vaja viha endas marineerida, see oleks lõpuks juba endale kahjuks.

Selles on kindlasti vahe. Iga inimene on isiksus ja tal on oma isiklik elu ning ta on alateadlikult oma elu juhi "kaela pannud". Inimesi juhtides tuleks arvestada ka seda, et asi ei ole pelgalt must-valgelt töölepingus. See, mida ta oma teenete eest vastu ootab, on tema elu alus, ta võtab näiteks selle alusel pangast. Kui juht viib firma pankrotti, võib ta sellega tuksi keerata ka alluva elu.

Samuti on inimeste juures võimalik, et mõni probleem on võimalik nii-öelda iseenesest lahendada, kuid tehnikat saab parandada vaid ostes uue või mõne osa välja vahetades.

Inimeste juhtimisel on mul kogemusi, kus algul on inimene tundunud kehvem, kuid hiljem, tema muutumisel, on ta väga hea tegija.

Tehnikamaailmas on asjad aga must-valged. Samas on suur erinevus selles, kui sõita üksi, hoopis teine on aga reisijatega sõita - siin olulisem vastutus, sest reisijad on usaldanud oma elu minu kätte.

Seda, milline Tõnis Lepp on ettevõte juhina, ei oska ma öelda, sest me ei ole koos töötanud. Küll aga tunnen teda teistsuguse juhina - lennukijuhina.

Tema on see mees, kes mind lendama õpetas. Kuna mul on olnud ka teisi lennuinstruktoreid, siis saan öelda, et Tõnise iseloom kajastub ka tema lendamisstiilis.

Kui mõni mees lendab rangelt, saksa täpsusega, siis Tõnis võttis lendamist millegi meeldiva ja ladnana. Sestap võiks tema kohta sobida ilus ja heas mõttes sõna "lendleja".

Ta on ääretult positiivne. Kuigi ta ei ole kerget elu elanud - eriti ränk oli talle eelmine aasta - kiirgab temast ometi positiivset energiat. Igatahes vihasena ei ole mina teda näinud. Või on ta seda iseendas väga hästi peitnud.

Tema miinuseks pean seda, et ta lubab rohkem, kui teha jõuab. Vahel ei oska ta "ei" öelda, või teeb seda veidi liiga hilja.