Taevased tänavakivid voodi alla peitu?

Piibel väidab, et paradiisis on tänavad puhtast kullast. Hea võrdlus andmaks väärtuse mõõdet nii kullale kui ka paradiisile. Kui seltskonnas kohtuksid pragmaatiline investor ja uudiste üledoosi all vaevlev tõsipessimist, siis ilmselt oleks paradiisi tänavaehituse materjal vaatamata hiljutisele hinnalangusele kirgi küttev jututeema. Investor (või spekulant) juhiks tähelepanu sellele, kuidas kullauntsi (31,1035 g) hind on 2001. aasta alguse 260 dollarilt liikunud 605 dollari juurde.

Autoriteetsed allikad prognoosivad hinnatõusu jätku. Tipust 720 dollarit untsi eest ollakse küll allpool, kuid trendi murdumisest ei julge keegi rääkida. Pole ka põhjust.

Lisaks ahvatlevale hiilgusele ja võimalikule hinnatõusule kannab kuld investori jaoks muid häid omadusi - lubab hajutada riske, kuna kulla hind on just pikas perspektiivis liikunud teiste varaklasside suhtes omasoodu. Ilmselt teeb seda ka edaspidi. Kindlasti meeldib investorile ka see, et kulla väärtus ei sõltu kolmanda osapoole valmisolekust maksta, nagu näiteks aktsiate või võlakirjade puhul. Isegi valitsuse võla ja valuuta kvaliteet sõltub valitsuse maksevõimest ja nende fundamentaalse väärtuse kallal võib oma hävitustöö teha inflatsioon. Kullale ei saa tuld otsa panna nagu paberrahale, ei otseses ega ülekantud tähenduses. Likviidsusega pole seni probleeme olnud.

Tõsipessimist teaks aga, et tõsisema kriisi korral mõjuvad väärismetallid eesotsas kullaga kapitalile magnetina. Kuld on säilitanud oma väärtuse ka ajal, kus muude investeeringute väärtus on oluliselt vähenenud või sootuks kadunud.

Puhtpragmaatiliselt on hetkel näiteks vägagi kahtlaste riikide edusammud tuumarelva loomisel või kas või linnugripp juba iseenesest väga head argumendid kulla ostmiseks. Nii-öelda igaks juhuks. Ühes asjas aga investor ja tõsipessimist ilmselt kokkuleppele ei jõua - selles, kuidas ja mis kujul kulda osta. New Yorgi börsil kaubeldakse kullaga väärtpaberi kujul. Selle ostmine ei erine aktsiate ostmisest.

Üks osak esindab reaalselt eksisteerivat (!) 1/10 untsi kulda, makstes seega ca 60,5 dollarit. Oletame, et investor tahab osta kolm untsi kulda ja ühe dollari eest peab maksma 12,40 krooni. Sel juhul kulub tehinguks 22 617,6 krooni eeldusel, et vahendaja teenustasu on 9 dollarit (111,6 krooni; vähim USA aktsiatega kauplemise tasu). Sarnase kuluga tuleb arvestada ka müügi puhul.

Aktiivselt reklaamitava füüsilise kulla sama koguse hinnaks tuleb 23 832-28 110 krooni. Lisame, et füüsilise kulla ostu-müügi hind võib olla suurem kui väärtpaberistatud kullal ning kuskil peab seda ka hoidma. Madratsi all? Mis saab siis, kui on tahtmine kulda veidi mehisemalt raha paigutada? Idee kullakuhjast voodi all ei kõla just turvaliselt.

Mida tahan väita? Seda, et ka pessimist võiks mõelda, kas tal ikka on vaja kuldmünti igal õhtul sõrmede vahel keerutada nagu "Sõrmuste isanda" tegelasel või piisab talle sellest, et see kuld on kuskil olemas. Kõik sõltub muidugi kogusest ja pessimismi astmest. Kui eeldada, et saabumas on tohutu globaalne kriis ja kulda nähakse kui ellujäämise vahendit, pole füüsilisel kullal tõesti asendajat.

Sellise nägemuse puhul ei tasu teha seda viga, et kulda soetatakse suure numismaatili-se väärtusega müntide kujul. Tõeliste kataklüsmide korral on münt väärt vaid nii palju kui temas sisalduv metall, aastaarv ega näopilt ei maksa midagi.

Kui jutt on investeerimisest-spekuleerimisest, kaldub minu sümpaatia "taevaste tänavakividega" kauplemisel väärtpaberistatud kullale. Odavam ja mugavam, kuigi jah, veidi igavam.