Usalduseta ei ole normaalset äri ega ühiskonda

Jaan Kaplinski 07. juuli 2006, 00:00

Minu põlvkonnale õpetati koolis ja suurkoolis, et nagu mateeria määrab vaimu, määrab ühiskonnas majandus vaimsuse. Muidugi ei mainitud ses seoses Saksa ajaloolase Max Weberi (1864-1920) nime, kes on tänini kuulus ennekõike tänu oma teosele "Protestantlik eetika ja varakapitalismi vaim". Seal näitab Weber, et mõnikord võib hoopis vaimsus majandust tugevasti mõjutada. Euroopas aitas varakapitalistlikku ideoloogiat kujundada protestantlus, eriti kalvinism usuga sellesse, et Jumal on mingil kombel "ära valinud", õndsusele määranud osa inimesi, kelle äravalitus siis välja paistab sellest, et neid saadab töös ja tegemistes edu.

Nii võis hollandlasest kaupmees või inglasest tööstur tunda, et Jumal on temaga rahul, kui ta äri hästi läks ja kasumit tõi. Nii töö kui ka kasumi saamine olid varakapitalismi ajal tihti eesmärk omaette, omamoodi jumalateenistus. Tööga kogutud rikkus oli pigem Jumala õnnistuse märk kui võimalus uhkelt elada. Toretsemist ja pillamist pidas protestantlik-varakapitalistlik eetika halvaks. Õige oli kasum investeerida, kogutud kapitali kasvatada, elades ise kokkuhoidlikult. Osalt oli selline kokkuhoidlikkus kapitali akumulatsiooni algaegadel vältimatu, osalt aga pigem usuasi. Kodanlane, kaupmees, vabrikuomanik vaatas põlgusega aristokraate, kes ei teinud tööd, elades teiste kulul luksuslikku elu.

Kui mõtlen Eesti rahvusliku kodanluse algusaegadele, Eesti oma varakapitalismile, pean ikka mõtlema oma vanaisale, kes oli selle varakapitalismi ja tema vaimu tüüpiline esindaja. Tõsi, ta ei olnud usklik, vaid ateist, kes umbes samal ajal, kui Max Weber avaldas oma kuulsa teose, kaotas töökoha Rõngu koolis, kuna rääkis õpilastele, et inimene põlvneb ahvist. Sirgjooneline ausus iseloomustas teda elu lõpuni. Jaan Raudsepp oli inimene, kes ei osanud valetada ega kavaldada. Koolmeistri kohast ilma jäänuna laenas ta raha ja ostis Valgas väikese raamatupoe, millest algas tema ligi nelikümmend aastat kestnud väga edukas ärimehekarjäär. Ent vanaisa ei huvitanud äri rahategemise võimalusena, vaid tööna, mis talle meeldis ja mida ta pidas ka Eestile oluliseks. Ise elas ta tagasihoidlikult. Kord oli naine keelitanud teda ostma uut ülikonda, vanaisa kostnud vastu, et tal ju on juba üks ülikond.

Kui ta kommunistide võimule tulles jäi ilma oma varast -raamatupoest, spordiriistade vabrikust, aktsiatest mitmes muus ettevõttes ja majast Tartu lähistel - ei pahandanud teda niivõrd isiklik kaotus, elu ühiskorteri kitsikuses, vaid see, et uued võimulolijad ei käitunud heaperemehelikult. Tema hoolega rajatud viljapuuaed lasti metsistuda, maja ei remonditud korralikult. Eriti masendav oli talle näha maaelu allakäiku, niitmata heinamaid, nälginud lehmi, lagunevaid talusid.

Tema kriitiline suhtumine kommunismi, mida ta ei varjanud ka NKVD ülekuulaja eest, lähtus arusaamast, et see õpetus ei sobi kokku inimese individualistliku loomusega. Kommunism, nagu ta koduste õuduseks 1941. aasta sõjasuvel seletas Punaarmee komissarile, kõlbaks rohkem sipelgatele ja termiitidele. Ent vanaisale hakkas vastu Omakaitse ja Saksa võimude terror. Samal sõjasuvel varjas ta oma majas paari oma vabriku kommunistist töölist. Mehed jäid ellu ja andsid hiljem tema kasuks tunnistusi, mis oletatavasti päästsid teda ja ta peret küüditamisest. Ta ei varjanud oma vaateid ka saksa sõjaväelaste eest: ühele ohvitserile oli ta seletanud, et kuigi austab sügavalt saksa kultuuri, Goethet ja Beethovenit, ei saa ta lugu pidada Hitlerist.

Selliseid anekdootlikke lugusid vanaisa otseütlemistest räägiti meie peres teisigi. Otseütlemise pärast istus ta korra vangiski, kuid mitte nõukogude, vaid tsaariajal, 1905. aasta revolutsiooni päevil. Teda süüdistati muuhulgas selles, et ta rääkinud kõnekoosolekul sellest, et tsaariperekonna sissetulek on ebaõiglaselt suur.

Kuigi fanaatiline ausus päästis vanaisa võibolla Siberist, ei aidanud see tal nõuka-aja oludes hästi toime tulla. Ta leidis vahetevahel teenistust ülikooli raamatukogus valvurina ja ajalooarhiivis vanade gooti kirjas ürikute sorteerijana. Vaba aja veetis ta lugedes, minule kirjatähti, linde ja taimi õpetades ning oma paljude sõpradega poliitikast vesteldes. Vanaisa oli kindlalt veendunud selles, et Nõukogude Liit laguneb. Ta uskus, et Venemaa ja Hiina suur sõprus ei kesta kaua ning selles oli tal õigus. Ta eksis küll, lootes, et impeeriumi lõpp saabub kiiremini ning et Lääs sellele tõhusamalt kaasa aitab.

Kord, mõned aastad enne surma, juba vana ja kergelt halvatud mehena, kui naised olid kodunt ära, palus ta mul kirjutada masinal oma testamendi, mis algas sõnadega "Vaba Eesti taassünni korral..." ja kus ta pärandas oma tookord olematu varanduse oma järeltulijatele. Testamendi põletasid naised hiljem ilmselt ära, vaba Eesti aga sündis ikkagi taas. Kas selline Eesti, nagu vanaisa oleks tahtnud? Kahtlen selles veidi.

Mulle tundub, et uues Eestis valitseb mõnevõrra teistsugune ärieetika. Selles ärieetikas ei ole ausus nii kõrgelt koteeritud kui tema ajal. Kuid usun, et vanaisa aususele rajatud ärieetika on ometi ainus ratsionaalne eetika, millel on tulevikku. Tänapäeva äri aluseks on krediit. See sõna tuleb ladina tüvest credo, mis tähendab usku ja usaldust. Usalduseta ei saa olla normaalset ühiskonda, normaalset äri. Ärielu peavad kandma ja vedama inimesed, keda võib absoluutselt usaldada. Nagu olid Jaan Raudsepp ja tema mõtte- ning ärikaaslased.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing