Usalduseta ei ole normaalset äri ega ühiskonda

Minu põlvkonnale õpetati koolis ja suurkoolis, et nagu mateeria määrab vaimu, määrab ühiskonnas majandus vaimsuse. Muidugi ei mainitud ses seoses Saksa ajaloolase Max Weberi (1864-1920) nime, kes on tänini kuulus ennekõike tänu oma teosele "Protestantlik eetika ja varakapitalismi vaim". Seal näitab Weber, et mõnikord võib hoopis vaimsus majandust tugevasti mõjutada. Euroopas aitas varakapitalistlikku ideoloogiat kujundada protestantlus, eriti kalvinism usuga sellesse, et Jumal on mingil kombel "ära valinud", õndsusele määranud osa inimesi, kelle äravalitus siis välja paistab sellest, et neid saadab töös ja tegemistes edu.

Nii võis hollandlasest kaupmees või inglasest tööstur tunda, et Jumal on temaga rahul, kui ta äri hästi läks ja kasumit tõi. Nii töö kui ka kasumi saamine olid varakapitalismi ajal tihti eesmärk omaette, omamoodi jumalateenistus. Tööga kogutud rikkus oli pigem Jumala õnnistuse märk kui võimalus uhkelt elada. Toretsemist ja pillamist pidas protestantlik-varakapitalistlik eetika halvaks. Õige oli kasum investeerida, kogutud kapitali kasvatada, elades ise kokkuhoidlikult. Osalt oli selline kokkuhoidlikkus kapitali akumulatsiooni algaegadel vältimatu, osalt aga pigem usuasi. Kodanlane, kaupmees, vabrikuomanik vaatas põlgusega aristokraate, kes ei teinud tööd, elades teiste kulul luksuslikku elu.

Kui mõtlen Eesti rahvusliku kodanluse algusaegadele, Eesti oma varakapitalismile, pean ikka mõtlema oma vanaisale, kes oli selle varakapitalismi ja tema vaimu tüüpiline esindaja. Tõsi, ta ei olnud usklik, vaid ateist, kes umbes samal ajal, kui Max Weber avaldas oma kuulsa teose, kaotas töökoha Rõngu koolis, kuna rääkis õpilastele, et inimene põlvneb ahvist. Sirgjooneline ausus iseloomustas teda elu lõpuni. Jaan Raudsepp oli inimene, kes ei osanud valetada ega kavaldada. Koolmeistri kohast ilma jäänuna laenas ta raha ja ostis Valgas väikese raamatupoe, millest algas tema ligi nelikümmend aastat kestnud väga edukas ärimehekarjäär. Ent vanaisa ei huvitanud äri rahategemise võimalusena, vaid tööna, mis talle meeldis ja mida ta pidas ka Eestile oluliseks. Ise elas ta tagasihoidlikult. Kord oli naine keelitanud teda ostma uut ülikonda, vanaisa kostnud vastu, et tal ju on juba üks ülikond.