Tootearendusest saab eluküsimus

Eesti ettevõtted näitavad praegu üles ülimat paindlikkust, kas või näiteks meeletute ja meeleheitlike tootearendusprojektidega - et kiiresti kasvavast nõudlusest võimalikult suurt kasu lõigata ja mitte anda turuosa käest välismaisele kaubale.

Tootearendusest on saanud meie firmade lipulaev: see on Eestis praegu ettevõttele elu ja surma küsimus. Tarbija ja teda esindav jaemüük nõuab pidevalt uut toodet. Kui seda ei saa Eesti tootjalt, ostetakse see sisse mujalt. Enamik uusi tooteid ei jää aga pidama ning tekib vajadus üha uute ja uute järele. Nii kulutavad tootjad meeletult ressurssi surnud ringile. Kuid eluspüsimiseks on see vajalik. Et areneda ja kasvada, tuleb tootmistegevust suurendada, kuigi õigem oleks efektiivistamine.

Viimasel ajal kõneldakse palju ka kõige tähtsamast ressursist - tööjõust. Ja selle puudumisest. Seni oli meie väikese riigi probleemiks tööpuudus - töökad ning tööjõulised inimesed istusid tegevusetult kodus ega leidnud võimete-, jõu- ja mõistusekohast tööd. Nüüd on vallandunud paanika tööjõupuudusest.

Tööjõupuudus toob aga kaasa palju positiivset. See sunnib tööandjaid tegutsema. Esiteks tuleb tõsta tootlikkust ning teiseks palkasid.

Sellises kontekstis ei saa olla enam prioriteediks uute töökohtade loomine, vaid töökohtade efektiivsus. Iga riik ja selle traditsioonid on erinevad. Eesti majanduselu on olnud seni tingimustes, kus ettevõtjad on ajanud kogu aeg kokkuhoidlikku joont. Eesmärk on olnud hoida kulud võimalikult madalal, kuid samas tootmismaht võimalikult suurena.

Seega on Eesti tööandjail piisavalt kogemusi, et hakkama saada ka tööjõupuuduse tingimustes. Põhjust paanikaks tööjõupuuduse pärast ei ole. Ei ole ka vajadust luua riiklikul tasemel komisjone, mis peaksid hakkama koostama strateegiaid ning nende abil likvideerima tööjõupuudust.

Räägime pidevalt Eesti innovaatilisusest, eriti IT alal. Kas poleks aeg - alustuseks kas või avalikus sektoris - suureks kannapöördeks. Meil on töökohti ülearugi. Et asja parandada, tuleks mõelda ratsionaalselt ning kasutada kas või näiteks infotehnoloogia võimalusi rohkem ära. Töölõike, kus saab asendada inimese masinaga, on palju. Ühest küljest tahame olla läänemaailmale eeskujuks oma innovatiivse ellusuhtumise ja IT edusammudega, kuid teisalt ei taha me infotehnoloogiat enda huvides ära kasutada. Eesti on jätnud kasutamata hulga IT võimalusi oma tegevuste optimeerimiseks.

Ja mitte ainult masinad ei aita meil väheneda tüütust konkurentsist töötajate leidmisel, vaid ka töötajad ise. Ametikohti tuleb optimeerida - tuleb tõsta nende tootlikkust. Kui tõstame töökohtade tootlikkust, on võimalik tõsta ka palkasid ning vastupidi.

Aga mida siis teha, kui eelarve ja kulutused on piiratud. Näiteks avalikus sektoris, kus palgataset piirab riigieelarve, mis annab vähe võimalusi uute töökohtade loomiseks ja lisatöökäte palkamiseks. Seetõttu ei ole uute töötajate juurdepalkamine õige tee efektiivsuse suurendamiseks. Niisiis ei vaevle Eesti mitte tööjõupuuduses, vaid pigem mõistlike otsuste puuduses. Kõrgharidusega inimeste protsent on meile küll kõrge, kuid teadjaid napib.

Me peame andma endast kõik, et Eestis ei juhtuks - ka mitte väiksemates mastaapides - nii nagu Kanadas, kus igal aastal oodatakse riiki tööle sadu tuhandeid immigrante ning kus rakubioloogia ja juristi haridusega inimesed töötavad Toronto tänavail taksojuhtidena.