Lennundushuvi utsitas Mati Meost lennundusmuuseumi rajama

Eks see suur juhus ole. Muide, Tartu soojapuntra lahendamise seisukohast samuti olulisel inimesel, Tartu endisel linnapeal Andrus Ansipil oli ka hiljuti, 1. oktoobril sünnipäev.

Ausalt öeldes mina ei tegele otseselt soojatootmisega, olen nn. aktsiahoidjast emafirma juht ja käsitlen probleeme üldisemalt. Fortum Tartul on tütarettevõtted, mis toodavad turvast ja varuvad kohalikku kütust, toodavad soojust ning jaotavad soojusenergiat klientidele laiali. Tõsi, kogu selle meeskonna kooshoidmine on minu ülesanne.

Meil on noor, tugev ja innovaatiline juhtkond. Oleme Eestis alati olnud ühed esimesed, kes on soojatootmisel kasutusele võtnud uut tehnoloogiat, näiteks suitsugaaside pesuri ja palju muud seesugust.

Suurem osa meie meeskonnast pärineb tegelikult ajast, kui Tiit Veeber hakkas Tartu soojamajandust kohalikule kütusele üle viima ning koondas enda ümber noored mehed. Parimad kutsuti pärast soojasõja lõppu meile tööle tagasi ja neist on saanud väga head spetsialistid. Aeg teeb hea mehe nagu hea veinigi paremaks.

No ega ma ka vast kehvemaks ole nende aastatega läinud.

Jah, pärast saadikuaega Riigikogus. Kusjuures initsiatiiv pärines täielikult minult endalt. Tulin Toompealt ära ja mul ei olnud tööd. Kuna olin Riigikogus soojamajanduse probleemide ja seadusandlusega kokku puutunud, läksin Veeberi juurde ja küsisin tööd. Ta ajas kulmud kukla peale, ütles ah soo ja seejärel, et miks mitte. See on üks harv juhtum, kus ma olen ise tööd küsinud, ja ma ei kahetse seda.

Teaduste Akadeemia süsteemi sattusin tänu Füüsika- ja Astronoomiainstituudi aparaadiehituse sektori tollasele juhatajale Valdur Tiidule. Kuna kirjutasin diplomitööd keerulisest spektraalaparaadist vaakummonokromaatorist, pakkus Tiit mulle juba enne kõrgkooli lõpetamist võimalust ühineda nendega.

Tegelikult oli mul enne lõpetamist valida kahe koha vahel. Mulle pakuti ka Põltsamaa autobaasi direktori kohta. Minust oleks võinud saada kohaliku autobaasi juht, nagu näiteks minu kursusekaaslasest, hilisemast transpordiministrist Enn Sarapist sai Paide autobaasi direktor.

Ma mõtlesin kaua selle peale, et kas kohe karjääril sarvist haarata - suure autobaasi juhtimine tähendas noorele mehele ju karjääri. Ometi otsustasin ma Füüsika- ja Astronoomiainstituudi kasuks, sest minu jaoks pakkus pinget innovaatiline temaatika. Palk ei olnud minu jaoks nii tähtis, olulisem oli tegeleda teadusaparaatidega, millega tavainimene kokku ei puutu.

Ma ei kahetse oma valikut, sest sattusin väga huvitavasse keskkonda. Valdur Tiit ajas välja ainulaadse loa ehitada oma jõududega aparaadiehituse sektorile uus hoone. Täna on see hoone Tartu teaduspargi koosseisus.

Alustuseks olime kõik vabastatud töölt ja osalesime ehitusel. Mina näiteks olin varustaja ja kallurijuht, kuigi mul selleks mingeid pabereid polnud. Hommikul ajasin kallurile hääled sisse ja läksin betoonitehasesse betoonijärjekorda. Pärast hoone vastuvõtmist läks lahti teadusaparaatide projekteerimine.

Uskusime ja saimegi 70ndate aastate algul uued uhked ruumid. Paar aastat hiljem hakkasime katsetama vaakummonokromaatorite ja laserite seeriatootmisega. Seejärel loodi Teaduste Akadeemia Erikonstrueerimisbüroo Tartu filiaal, millest hiljem kasvas välja üks esimesi Tartus moodustatud väikeettevõtteid, laseriehitusega tegelev VEMO-Pioneer.

Nii see oli. Meie töötasime välja ja tootsime värvilasereid seeriate viisiliselt. Nõudlus värvilaserite järele oli nii suur, et Eesti NSV Teaduste Akadeemia presidendi tasemel otsustati, kes laseritaotlejate pikas järjekorras ihaldatud aparaadi saab ja kes mitte. Kui see vene värk oleks püsinud, oleks nõudlus värvilaserite järele veel kümme aastat kestnud, ja meie, teadusaparaatide seeriatootjad, oleksime saanud püstirikkaks.

Kahel põhjusel - Vene turg langes kokku ja maailmaturule tulid uued mugavad ning võimsamad dioodlaserid. Meie värvilaserid oleksid esialgu kaubaks läinud küll, kuid meil ei õnnestunud neid näiteks USA kõrgkoolidele müüa. USA kaitseb kiivalt oma turgu. Sealsed ülikoolid olid meie toodangust huvitatud, kuid kui ülikoolide rahastaja ehk riik küsis neilt, et miks te ostate lasereid Euroopas ja mitte Ameerikast, jäi kaup katki.

Minu iseloom ei luba nutta seetõttu, et ühed mehed on oma äriga kaugele jõudnud ja et mina olen endiselt palgatöötaja. Samas kui ma oleksin õigel ajal õiges kohas olnud, küllap ma siis oleksin ka äris trüginud mingile arvestatavale tasemele. Mulle on riskivalmidus sisse kodeeritud. Mina töötasin aga valdkonnas, mis on rohkem idealistide pärusmaa.

Olin juba Teaduste Akadeemia süsteemis töötades arvestatav aktivist. Kui 1988. aastal hakkasid puhuma uued tuuled ja kohaliku omavalitsuse valimised olid ukse ees, kutsus valimisliit Tartu mind kaasa lööma.

Konkureerisin koos Väino Kulliga linnapea kohale. Kuna saime valimisliidus võrdselt hääli, otsustati, et järgmisel päeval esitavad mõlemad kandidaadid ettekande oma nägemusest. Ma võtsin asja tõsiselt. Ma olen harjunud, et kui ma kusagile lähen, rind ees, siis ikka tõsiselt. Aga samal õhtul otsustati otsustajate ringis - niiditõmbaja oli tookord linnakodanik Tiit Veeber - et Tartu linnapeaks saab Väino Kull. Mind mängiti auti. Pragmaatiliselt võttes mõistlik otsus.

Ma ei ole seda episoodi unustanud, aga ma ei põe ka. Pealegi, mul polnud linnajuhtimise tasemel kogemust nagu oli Väino Kullil seoses varasema tööga täitevkomitees.

Kui linnavolikogu võiks nimetada algkooliks, siis Riigikogu elu ülikooliks. Suurde poliitikasse sattusin tänu Tiit Vähile, kes tegi ettepaneku mul organiseerida Tartu piirkonnas Koonderakonna grupp. Pääsesin Toompeale, sest olin Koonderakonna esinumber Tartu piirkonnas.

Mind kutsuti riigikogus vahetevahel Lendur-Matiks. Lennundus on mulle eluaeg olnud lähedane ning igal aastal riigieelarve arutelul võitlesin selle eest, et Tartu lennukolledžit ei likvideeritaks. Pean seda ka enda suureks võiduks, et Tartu lennukolledž tegutseb Tartus endiselt.

Samuti andsin Riigikogus olles oma panuse, et Tartu soojasõda ära lõppeks ja et kohalik kütus tunnistataks perspektiivseks. Majanduskomisjoni aseesimehena ja komisjoni esimehe Tiit Made toetusel korraldasin Tartus väljasõiduistungi, mille tulemusel andis valitsus lõpuks õiguse hakata Tartu lähistel turvast kaevandama.

Kui ma elaksin Tallinnas, siis ehk tõesti. Sest informatsioonijanu ja heas mõistes võimu- ning otsustusjanu on mul endiselt olemas. Aga väljaspool Tallinna Riigikogu liige olla on nagu ajateenistuses olla. See ei ole enam mulle vastuvõetav. Kõik need neli aastat, kui ma Toompeal olin, olid mul kodused tööd tegemata. Kui jõudsin koju tagasi, ehitasin ühe aastaga maja valmis, mida ma nelja aastaga teha ei suutnud.

Ükskõik mis erakonna inimestega suheldes tajun, et tõenäoliselt suutsin teistele riigikogulastele jätta mõistusliku inimese mulje. Sellest on olnud minu praeguses tegevuses, näiteks Eesti jõujaamade ja kaugkütteühingu juhatuse liikmena abi. Minu teene on suuresti näiteks see, et kaugkütte seadusse sai sisse kaugkütte piirkonna mõiste. Paljud kaotasid vahepeal lootuse, aga mina ajasin seda rida põikpäiselt edasi ja see rida sai aetud.

Ma tunnen seaduseloome loogikat. Samas ei tunne ma hirmu kõrgete institutsioonide ees. Ma tean ka, kus need tagatoad on, ja inimesed seal tubades teavad mind. Mind võetakse tõsiselt. Nad teavad, et ma ei aja asju oma tasku pärast, vaid ajan asja sisu pärast.

Eks maksja kirub alati, sest maksjale tundub alati kauba hind kõrge. Samas oleme üks odavaima hinnaga soojatootja Eestis. Narvaga ei saa me end võrrelda, sest seal on tegu poliitilise otsusega. Narvas võiks anda sooja ju suisa tasuta ja küsida raha ainult võrgu ülekande eest. Narvas elektrijaamades jääb soojusenergiat üle ja see lastakse vette. Võib ju küsida, et kas see, mis üle jääb, on toodang või on see jääde.

Soojamajandus on meie tingimustes suhteliselt sotsiaalne majandusharu. Soojusenergiale ei saa panna kümnekordse hinna ja öelda kliendile, et sinu enda asi, kas ostad või ei osta. Meie toodang ei ole nö vabatahtlik, sest inimesed peavad sooja saama sellel viisil, nagu näeb ette kohalik omavalitsus. Omanikud, eriti kaugemal asuvad omanikud tahaksid loomulikult rohkem teenida ja seda soovi väljendades on neil süümepiinad väiksemad. Süümepiinu tunneme meie ehk rohkem. Õnneks on olemas ka energiainspektsioon, kes paneb hinnale piiri peale ja manitseb meid mõistlikkusele.

Kui rakendusteadusel ja katsetootmisel on vastutus kogu aeg suur, siis soojatootmisel on vastutus teatud ajal suurem ja teatud ajal väiksem. Teaduslik tootmine kasutab väga kalleid aparaate ja valmistoode peab alati veatult töötama.

Soojatootmisel tõuseb vastutuse määr oluliselt just talvel, kui väljas paugub pakane. Kusjuures vastutus ei muutu niivõrd rahaliseks vastutuseks, kuivõrd sarnaseks kriisisituatsiooni tasemel olevaks vastutuseks. Linnarahvas on ju kinni meis kui nabanööri otsas olev imik.

Ühe asjaga ei ole rahul. Sellega, et omal ajal, kui insenerid õppisid ainult vene keelt, ei võtnud ma vaevaks ära õppida inglise keelt. See puudus on minu karjäärile negatiivselt mõjunud. Õigemini ma olen ise jätnud enesekriitiliselt pürgimata kohtadele, kus vilets keeleoskus võib takistuseks osutuda. Mulle on mu vanemad andnud geenid, mille kohaselt ma olen küll edasipüüdlik olnud, aga ma olen alati kaalunud seda, et kui aste on liiga kõrge ja ei sobi, siis ma ei hüppa. Ja ei põe ka.

Armastus kiiruse vastu pärineb ilmselt emalt. Sugulased on mulle rääkinud, et kui pere läks kirikusse, siis minu ema oli alati ohjade taga ja meie kaarik või regi pidi alati olema kõige esimene. Mul on tõesti kiiruse tunnetus tagumikus olemas. Sõitsin omal ajal rallit päris julgelt. Samas oli see ajaviitena meeletu ajaraiskamine. Võibolla sinna läks ka minu keeleõppimine. Aga ralliga tegelemist ei saa kahetseda. Seda tunnet, kui kiiver on hirmuhigi täis, ei saa unustada. See oli elu tunnetus.

Olen ka praegu kiire sõitja, aga ma sõidan riskivabalt. Need autod, mille disain mulle meeldib, on minu sissetulekuga võrreldes nii kallid, et ma ei lähe neid lihtsalt katki sõitma.

Mõnes mõttes küll, aga sellest ajaraiskamisest jääb midagi alles. Kui sa kihutad ralliautoga, siis kihutamisele kulunud aeg kaob märki jätmata ja heal juhul jäävad vaid mõned fännid. Aga muuseumieksponaate saavad inimesed iga päev uudistamas käia, see on innovaatilise valdkonna propageerimine. Olen oma Tartumaal Haaslava vallas asuva kodu heinamaale erinevatest riikidest tänaseks muretsenud kümme lennukit ja kaks helikopterit, lisaks saab ekspositsioonimajades vaadata sadu lennukimudeleid ja palju muud lennundusega seonduvat.

Matit iseloomustades ei pea palju sõnu raiskama, tema põhiolemuse saab kokku võtta ühe lausega: ta on nagu post keset tuba, mille järgi saavad kõik toas viibijad orienteeruda.

Ta on nagu tasakaalupunkt. Ja kindel punkt, mis kunagi ei kõigu. Kui räägin Matiga, saan alati õige mõõdu kätte ja kõik läheb justkui iseenesest tasakaalu.

Kui Mati oli heal järjel ehk Riigikogus, kaitses ta seal energiliselt kohalikku soojamajandust. Ilmselt maksis see põhimõttekindlus talle koha järgmises Riigikogu koosseisus. Seega tuleb Tartu soojamajanduse hinna juures arvestada ka seda hinda, et üks mees, Mati Meos, kaotas oma poliitilise karjääri.