Aastad 1970-1980: modernismist postmodernismi

Brežnevi-aegne Nõukogude Liit sumbus 1970. aastateks aina enam. Samas sai näiliste töövõitudega paigalmarsi ja käegalöömise õhkkonna varjus viljeleda järjest isepäisemat arhitektuuri. Eriti õnnestus see Eestis, kus sarnaselt Läti ja Leeduga oli oma vaba arhitektuuri kogemus.

Uuel kümnendil jätkus soomelik karniisarhitektuur, veel vaimustuti karkass-kõrghoonetest ning huvituti nõukogulikust monumentaalmodernismist, ehkki kohalikus võtmes.

1972. aastal soomlaste abiga valminud Viru hotelli monoliitbetoonist plastika pakkus veel kümnend hiljemgi erialast imetlusainet.

Teisalt kaotas Mart Pordi ja Malle Meelaku 1968. aasta unistus kõrghoonestatud Tallinna äärealast nõukogude bürokraatia tõttu järjest sära. Vaid lähenevad Moskva 1980. aasta olümpiamängud, kus Tallinna osa oli purjeregati läbiviimine, andis soikuvale arhitektuuripoliitikale uut särtsu ning rahagi voolas Moskvast rohkem.

1974. aastal projekteerisid Rein Kersten ja Toivo Kallas Liivalaia tänava veerde olümpiakülaliste jaoks Olümpia hotelli. Asukohaks sai endise Kultuurikeskuse pikitelgede vaheline krunt, kuhu veerand sajandit varem planeeris Harald Arman turuhallid.

Moskva edelatelgede eeskujuline Kultuurikeskus ei minetanud tegelikult nõukogude aja lõpuni arhitektide tähelepanu. Toonase Tallinna peaarhitekti Dmitri Brunsi mitmes Tallinna üldplaanis 1970. ja 1980. aastatel olid vana Kultuurikeskuse teljed veetud üle Liivalaia tänava ja nüüdse Kalevi staadioni kuni Järvevana teeni välja.

Nõukogulikus eraomandi puudumise olukorras loodud üldplaanid pakuvad tänaseni ohtralt linnaplaneeringulisi ideid. Näiteks märgib Olümpia nüüdki linnaruumi arhitektuurilist aktiveerumist Kultuurikeskuse teljestikul.

Erinevalt Virust ei olnud Olümpia puhul Soome ehitajaid kasutada ja hoone kerkis standardsele kuuemeetrise sammuga raudbetoonkarkassile. Mornima ilmega hotelli algselt katma pidanud hele dolomiitplaadistus asendati viimasel hetkel anodeeritud alumiiniumtahveldisega. Liiatigi mõjus hotell 1980. aastal valmides ajast mahajäänuna. Seda süvendas veelgi nõukogude võimsust demonstreerima pidanud monumentaalne modernistlik plastika.

Samas vaimus kerkis 1975-80 Tallinna V. I. Lenini nim Kultuuri- ja Spordipalee (Tallinna linnahall). Raine Karp ja Riina Altmäe planeerisid Eesti oludes suure saalikompleksi Stalini ajal sirgeks kavandatud Mere pst sihile nii, et nüüdse Viru juurest avanenuks merevaade.

Kuni 1970. aastateni sõjaväe käes olnud ala suutis D. Bruns võita uuele kultuurirajatisele. Ehtsa nõukogude monumentaalmodernismi vaimus valminud linnahall suruti nii maa sisse, kui võimaldas seda mereäärne pinnas. Mesopotaamia templeid meenutava linnahalli katusele rajati avalik jalutusala.

Hoolimata mõõtmetest haakub madal kompleks suhteliselt valutult ülejäänud vanema linnaruumiga. Liiatigi kulgeb ju selle katusel kuni mereni Mere puiestee ideeline pikendus.

Purjeregati lähtebaasiks valitud idüllilisse Pirita jahisadamasse kerkis aastatel 1975-80 Tallinna olümpiapurjespordikeskus (Pirita purjespordikeskus).

Kohalikus arhitektkonnas paiguti põlvkondlikuks konfliktiks paisunud objekti projekteerimisel osalesid lõpuks Henno Sepmann, Peep Jänes, Ants Raid ja noortest Avo-Himm Looveer. Vahepeal meeskonda kuulunud mässav noorarhitekt Leonhard Lapin kõrvaldati riikliku tähtsusega kompleksi kavandamiselt.

Raudbetoonkarkassile rajatud jõeäärne kaptenisilda meenutav jahtklubi koos olümpiatule kohaga loob üle jõe paikneva tribüüni ja jõesillerdusega tervikliku linnaruumi. Selle telje linnasuunas jätkub kompleks tavapärasema hotelli ja kaldseinalise olümpiakülaga.

Paralleelselt kerkisid edasi tüüppaneelmajad Tallinnas Mustamäel, Tartus Annelinnas ja nüüd ka Lasnamäel. Viimane muutus pärast EKP uue peasekretäri Karl Vaino 1978. aastal käivitatud venestamist vägivaldse ümberrahvastamise sümboliks.

Võrreldes tehisjärve ümbritseva Väike-Õismäe küpse ringkompositsiooni (M. Port, Malle Meelak, 1968-75) ja Mustamäe selge loogikaga kippus Lasnamäe aina stiihilisemalt laiali valguma.

1960. aastate soomelik karniisarhitektuur jätkus ka nüüd kohvikute, eramute jne puhul. Teisalt leidis see, ehkki hilinemisega, kasutamist ka suuremate rajatiste (Ugala teater, Irina Raud, Inga Orav, Kalju Luts, 1971-81; Projekteerijate maja Tallinnas, M. Port, P. Jänes, Arvo Niineväli, 1965-81) juures.

1970. aastatel muutusid aina priskemalt elavad kolhoosid maaehituste suurimateks tellijateks. Siin avaldus tihti monumentaalne maamodernism hoonet ja selle ümbrust tervikuks kujundava kompositsioonina. Erinevalt muudest kroonutellijatest ja eramuehitajaist hankisid kolhoosid ringkäenduse korras defitsiitseid materjale omi kanaleid pidi. Justkui riigid riigis vabastasid kolhoosid arhitektid ka riiklikest piirangutest.

Nii kerkisid mitmed tänini maastikus silma torkavad üsna küpsed modernistlikud kompositsioonid (Rapla KEK, Toomas Rein, 1971-77; Jäneda sovhoostehnikum, Valve Pormeister, 1968-75 jne).

Lisaks tellisid kolhoosid ja kolhoosiehitajad terveid komplekse koos kaupluste, koolide, lasteaedade ja elamutega (Pärnu KEKi linnaku elamu Kuldne Kodu, 1972-80).

Maailmas 1960. aastate lõpust levivast modernismikriitikast arenes 1970. aastateks kohalikkust ja kogemusi ning erinevaid ajastuid väärtustav postmodernism.

Kui maailma postmodernism vastandas inimese isikupära tehnitsistlikule isikupäratusele, siis Eesti oma väikerahva rahvusromantikat lämmatavale võõrvõimule.

Algatuseks vaadati oma funktsionalistlikku minevikku (Ministrite Nõukogu puhkebaas Narva-Jõesuus, Marika Lõoke, 1976-80) või prantsuse ja vene 1920. aastate modernismi (L. Lapini graafika ja villad).

Postmodernism dekoratsioonilike valeseinte ja ajastumänguga ise imbus Eesti arhitektuuri vargsi läbi väiksemate majavormide kümnendi lõpu poole (Lille pood Väike-Karja tänaval Tallinnas, 1979-83).

Fotod: Eesti Arhitektuurimuuseum