Kuidas ennevanasti maja soojustati

Soojustamiseks kasutati materjali loodusest ja põllupidamise, näiteks lina- ja teraviljakasvatuse kõrvalprodukte. Eelkõige pidid ristpalkhoone seinad ise hästi soojapidavad olema.

See sõltus ehituse täpsusest ja materjali omadustest: kui tihedalt olid sobitatud varad ja tapid, kui hästi olid palgivahed tihendatud sambla või takuga ning millised olid palgid ise. Kvaliteetsemaks peeti talvel, detsembrist veebruari keskpaigani langetatud puid. Eelistati tihedate aastarõngastega ehk aeglaselt kasvanud ja vaigusemaid puid.

Seinte palgivahed ja tapid soojustati samblaga. Palgivahede ehk varade täiteks kasutati rabas kasvavat turbasammalt või männimetsas kasvavat palusammalt, maja tihendamiseks kõlbas hästi ka linatakk.

Peale seinte soojustati samblaga ka laepealset. Kui lagi oli ehitatud ümarpalkidest või pooleks lõhestatud palkidest, topiti palgivahed samblaga tihedaks ja savitati üle. Nii palkidest kui hilisemal ajal ka laudadest laepealne kaeti sambla, põhu, linaluude, turba või kuivade puulehtedega, mis omakorda kaeti tuleohutust silmas pidades liiva-, mulla- või savikihiga.

Peamiselt saartel ja Läänemaa rehielamutes oli levinud nn rull-lagi - tihedalt kõrvuti laotud puulattide ümber keerati savivees leotatud õled, lagi krohviti altpoolt. Sellise konstruktsiooniga lagesid ehitati rohkem mõisates ja kõrtsides, aga need levisid vähehaaval ka talumajadesse. Lihtsam variant sellest on palkidest või plankudest lagi, mis löödi üle lõhkiaetud sarapuuvitstega ja savitati või krohviti. Rull-lagedega sarnase põhimõtte järgi viimistleti ka palkseinu: sarapuulattide ümber keerutati õlelondid, latid koos õlgedega kinnitati seinapalkidele ja savitati.

Taluhoonete palkseinu hakati voodrilaudadega katma umbes 20. sajandi alguses, 1920. aastatel massiliselt ehitatud asunikutalude seinad olid juba enamasti väljastpoolt kaetud voodrilaudadega ja seestpoolt krohvitud. Palkhoone krohvimisel soovitati paar aastat pärast maja valmimist oodata, et palgid jõuaksid vajuda.

Varasemal ajal rehielamutes krohvimisega vaeva ei nähtud - esiteks arvati, et lubikrohv ei peaks viljakuivatusaurudele vastu ja hakkaks pudenema ning teiseks käis krohvimine enamikule majanduslikult üle jõu. Krohvimise asemel savitati palgivahed seestpoolt üle, nii sai sein sirgem ja ka soojem. Nii rehetoa savitatud lagi kui seinad võisid olla üle lubjatud.

Elamu soojustamiseks väljastpoolt on peale laudvoodri kasutatud õlgi, pilliroogu, pilpaid ja sindleid. Kuni 20. sajandi alguseni vooderdati kohati Eestis rehielamute ja lautade seinu väljastpoolt õlekubudega. Veel seati talviti seintele õlematte, mis õhtul alla lasti ja hommikul nööriga räästa alla üles tõmmati. Sellised õlematid olid kohati tarvitusel 1920. aastateni. Pilliroog asetati seinale mitme ülestikku reana ja kinnitati põiklattidega. 19. sajandi lõpul, kui Eestis levisid laiemalt laast- ja pilpakatused, hakati ka majaseinu üsna laialdaselt laastude või sindlitega katma.

Mitmed neist võtetest on täiesti kasutatavad praegugi, näiteks tihendatakse sambla ja takuga tänapäevalgi palgivahesid, samblaga on isegi katusealuseid soojustatud. Ka laast- või sindelkate palkseinal on laudvoodri alternatiivina siin-seal kasutusel. Krohvialusena ning täiendava soojustus- ja heliisolatsioonimaterjalina kasutatakse pillirooplaate.

Nende vanade soojustusviiside edasiarenduseks võib pidada ökoehituses välja töötatud soojustusmaterjale, mille tooraine on looduslik, taastuv ja mille tootmise energiamahukus suhteliselt madal. Linakiust puistevilla ja puidukiust tselluvillaga soojustatakse seinu ja katusealuseid. Linavilt sobib palkmajade palgivahede tihendamiseks, parketi alusmaterjaliks, seinte, lagede ja katuse soojustuseks.

Veel on ökoloogilise ehituse tehnoloogias katsetatud vähekvaliteetse lambavillaga, mis lõngaketramiseks ei sobi. Vill on vastupidav, hea soojapidavusega, pole tuleohtlik ning aitab reguleerida hoone niiskustaset. Villaga saab soojustada seinu ja katusealuste ruumide lagesid.

Autor: Liisi Jääts