Korruptantide põlvkonnavahetus tulekul

Vana-Kreeka filosoofid pidasid eriti ohtlikeks rahva hulgast võrsunud uuskorruptante, kes olevat silmatorkavalt ahned ja kellele vastandub vaene ning kade rahvamass. Tuleb tuttav ette? Sellises olukorras mõjuvat stabiliseerivalt korraliku keskklassi teke kadedate vaeste ning ülbete ja ahnete uusrikaste vahele.

Eesti on jõudnud tugeva keskklassi tekkimise staadiumisse. Seda, et Eesti on aina kiiremini arenev riik, näitavad majanduskasvu kõrval ka läbi aegade parim korruptsiooniindeks ja viimase aja vahistamised ametnike ning ärimeeste seas. Selge see, et käsi-peseb-kätt kokkulepped on toimunud kogu aeg. See, et neist on viimase paari aasta jooksul massiliselt meedias rääkima hakatud ja koguni asjaosalisi vangi pandud, on uue, euroopalikuma aja märk. Miski ei aita paremini korruptsiooni vastu võidelda, kui toimunu avalikustamine.

Areneda on meil loomulikult veel kõvasti. Eestis valitseb praegu ikka veel selgelt eliitdemokraatia, ehk ühiskonna juhtimine on väikesearvulise eliidi käes. Iga Eesti meediat jälgiv inimene suudab ilmselt minutiga üles lugeda kümmekond nime nii poliitilise kui ka majandusliku eliidi hulgast, keda peetakse tõelisteks otsustajateks. Ikka need ühed ja samad - Edgar Savisaar, Toomas Luman, Villu Reiljan, Mart Laar, Urmas Sõõrumaa, Andrus Ansip, Oliver Kruuda, Toomas Annus jne.

Eliiditeooria järgi viib poliitilise eliidi vahetumine endaga kaasa vähemalt osa majanduslikust eliidist. 2003. aasta Riigikogu valimised olid taasiseseisvunud Eestis sellepoolest erilised, et vahetus märgatav osa võtmepoliitikutest, koos Res Publica jõulise tulekuga noorenesid ka teiste erakondade ladvikud. Edgar Savisaar ja Villu Reiljan muidugi jäid ja koguni tugevdasid oma positsiooni, nagu ka nendega seotud ärimehed. Ent kauaks?

Uus poliitikute põlvkond ootab oma võimalust ja eelolevad Riigikogu valimised järgmise aasta märtsis toovad jõulisemalt tagasi Isamaaliidu ja Res Publica, samuti sotsiaaldemokraadid. Nii võivad praegu toimuvad vahistamised olla loomulik osa poliitilise eliidi vahetumisest. Nagu ka asjaolu, et koguni Oliver Kruuda enda suhtes kaalutakse kriminaalasja.

Toon ühe esmapilgul võib-olla liigagi lihtsa, aga siiski kõneka näite. 2003. aasta valimised andsid kõva hoobi Isamaaliidule ja koos sellega kadus avalikkuse pidevast huviorbiidist ka nende üks olulisemaid toetajaid suurärimees Jüri Käo. Äripäeva otsing annab novembrist 1998 novembrini 2003 Jüri Käo nimega seotult 376 artiklit. Novembrist 2003 kuni novembrini 2006 aga vaid 134 artiklit. Käo firmadel ei lähe halvasti ja ta ise on ühe Äripäeva varasema uuringu järgi osutunud Eesti mõjukaimaks inimeseks, miks me temast enam siis nii palju ei kirjuta?

Aus vastus on, et Käo ei kuulu hetkel nende äravalitute hulka, kellega poliitiline eliit asju ajab, tema nimi ei kerki enam iga olulisema tehingu juures esile. Kas Käo võib pärast eelolevaid valimisi näiteks Keskerakonna pideva toetaja Urmas Sõõrumaaga oma sotsiaalse positsiooni (tagasi) vahetada, oleneb sellest, kes moodustavad järgmise valitsuse.

Kümmekond aastat tagasi tegi politoloog Anton Steen Balti riike võrdleva eliidi-uuringu, millest järeldas, et siin on tekkimas eliidi-võrgustiku riik: kuna institutsionaalsed piirangud on nõrgad, tegutseb eliit peamiselt grupihuvist lähtuvalt, see aga võib omakorda põhjustada mõjukatel kohtadel olevate inimeste rolli ületähtsustamist seoses poliitiliste otsuste tegemisega.

Kümmekond aastat hiljem võib kindlat öelda, et nii on ka läinud. Ärimehed ja nendega seotud poliitikud on oma loomuliku sündsustunde juba ammu minetanud. Ettevõtjad annavad poliitikutele raha ja saavad selle eest konkreetseid vastuteeneid. Kõige hullem, et juba on tekkinud ka Jupiteri-sündroom. Milleks muuks saab pidada Oliver Kruuda käitumist, kes ilma loata kujundas ümber hektari oma kodumaja tagust raba. Ta lihtsalt tahtis ilusamat vaadet.

Sotsioloog C. Wright Mills, uurides Ameerika ühiskonda, hakkas 1950ndate keskpaigas kasutama mõistet "võimueliit". Selle all ta mõistab gruppi, kes tema arvates valitseb eluliste otsuste langetamise üle. Ameerikas koosneb see kõrgematest sõjaväelistest juhtidest, Washingtoni kõrgematest bürokraatidest ja majandusjuhtidest.

Tundub, et Eesti võimueliidis asendavad sõjaväelisi juhte jõustruktuuride võtmefiguurid, kes avalikkuses hoiavad madalat profiili ning nende tõelist mõjuvõimu on raske hinnata. Nagu ka seda, kelle korraldusel nad tegutsevad. Mõte kaitsepolitseist ja sellest, kes on järgmine, katab praegu nii mõnedki ametnikud ja ärimehed külma higiga.

Kõik märgid viitavad, et ühe põlvkonna korruptantide ja ärimeeste mõjuvõim hakkab vähenema. Piisavalt tugevad jalad alla saanud uued tulevased korruptandid pressivad peale ning tõmbavad niite järjekordseks platsi puhastamiseks. Vanadel tegijatel tasub olla ettevaatlik ja hakata korrastama oma raamatupidamist järgmistele üleandmiseks.

Praegu veel erakondade juhtfiguuride nõunike või kantseleitöötajatena tegutsejad ootavad oma võimalust, mida osale neist pakuvad kindlasti juba eelolevad Riigikogu valimised. Noorpoliitikute sõpruskondades ootavad oma aega uued Kruudad, Sõõrumaad ja Annused. Parata pole sinna suurt midagi, sest korruptsiooni saab ainult piirata, mitte välja juurida. Põhineb see ju inimesele igiloomulikel omadustel nagu ahnus, edevus ja võimuiha.