Marek Sepp toetub raudtee küsimustes
kehtetule seadusele, teatas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium.
Ministeerium ei nõustu Riigikogu kantselei õigusosakonna juhataja Marek Seppa seisukohaga, nagu oleks Vabariigi valitsuse poolt 10. novembril heakskiidetud Riigikogu otsuse eelnõu Eesti Raudtee erastamislepingu lõpetamise ja enamusaktsiate tagasiomandamise kohta juriidiliselt ebapädev – Marek Sepp toetub oma õigusliku hinnangu andmisel kahetsusväärsel kombel seadusele, mis on juba kolme aasta eest kehtetuks tunnistatud.
Nimelt väidab Marek Sepp oma täna Riigikogu majanduskomisjonile esitatud õigusarvamuses, et Riigikogu ei tohi võtta muid varalisi kohustusi väljaspool Eesti Vabariigile välislaenude võtmise ja välislepingutele riigigarantiide andmise seaduses sätestatut – samal ajal on nimetatud seadus kehtetu juba 2004. aasta 1. jaanuarist. Miks ja millisel eesmärgil toetub Marek Sepp Riigikogu majanduskomisjonile õigusarvamust andes kehtetule seadusele, jääb täiesti arusaamatuks, teatab majandusministeerium.
Riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seaduse kohaselt on aktsiate riigile ostu üle otsustajaks valitsus. AS Eesti Raudtee enamusaktsiate erastamislepingu lõpetamine ei ole aga käsitletav lihtsa aktsiate ostutehinguna, kuigi lõpetamise tulemusena riik aktsiad tagasi omandab. Erastamislepingu lõpetamislepingu objekt on märksa laiem kui aktsiate omandamine – pooled loobuvad vastastikku ka kõikidest nõuetest, kuigi riigil säilib teatud tingimuste esinemisel BRSi vastu nõuete esitamise õigus ka tulevikus. Erastamislepingute lõpetamismehhanismi ei reguleeri ka erastamisseadus, mille alusel 2001. aastal erastamine läbi viidi.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Põhiseaduse § 65 punkti 10 kohaselt otsustab riigile rahaliste kohustuste võtmise üle Riigikogu. Kui Baltic Rail Services OÜ-le erastamislepingu lõpetamisel makstav lõpetamishüvitis ei ole riigile võetav rahaline kohustus, siis mis ta on, märgitakse majandusministeeriumi pöördumises.
Majandusministeerium on seisukohal, et nii olulistes strateegilisest küsimustes peaks õiguslike arvamuste andmisel olema äärmisel hoolikas ja tähelepanelik. Kehtetule seadusele viitamine ning põhiseaduse pealiskaudne tõlgendus ei aita viia õigete otsusteni.