Tööjõu eksport - meie Nokia?

Artiklis "Välismaale tööle läinud on Eestile kasulikud" (13.12.) leiab Tõnis Oja, et välismaal töötavad eestlased toovad koju hinnanguliselt kuni pool miljardit krooni ehk poole oma teenistusest ja on seega meile kasulikud. Lisaks majanduslikule küljele hindab artikli autor ka eesti töötaja nn saadiku ja eksportööri staatuse kasumlikkust välismaal.

Kahtlemata kulutab osa Eestist lahkunud tööjõust oma mujal teenitud raha Eestis ning ka majandusanalüütikute hinnangul on arengumaade SKP kasvu üks alustalasid migrantide rahasüstid kodumaale.

Raha riiki toomine ongi kasulik, kuid seda pigem riikidele, kus tööpuudus on suur ning vaba tööjõud rakendatakse tööle väljaspool kodumaad. Meil vaba tööjõudu just ülearu ei ole.

Emotsionaalsetest aspektidest ei ole kindlasti üheselt hinnatav ka eestlaste positiivse saadiku maine kujunemine välismaal.

Pigem on oht, et meist kujuneb pilt kui musta töö tegijatest, sest nii keelebarjääri kui ka usaldamatuse tõttu teevad eestlased enamasti tööd, mida kohalikud teha ei taha. Vaevalt mõni suurettevõte seepärast Haitile laieneb, et nõudepesija või kojamees just sealt pärit on. Kahtlen, kas ka kalkuneid edaspidi Eestis usinamalt kitkuma hakatakse.

Samuti ei tasu arvata, et kõik meie tööturistid oma uute teadmiste-kogemustega naasevad. On neid, kes kogu oma vara maha müüvad, pangakaardi näppu võtavad ning saadud rahaga alustavad uut elu mujal.

Seega arvutagem üle, kas eestlane Soomes kassapidajana on ikka tulusam kui kodus näiteks õpetajana. Või peaksime ehk tõesti üldise majandusheaolu nimel tööjõudu eksportima hakkama ja sellest saakski päris oma Eesti Nokia?

Autor: Herdis Ojasu