Ühe lapse poliitika ajal jalus

Kui "ühe lapse" programmi ei reformita, siis langeb alla 15-aastaste osakaal Hiina elanikkonnas ÜRO andmetel 2050. aastaks 15,7%-le, samas kui 2000. aastal oli see veel 24,8%. Üle 65aastaste osakaal tõuseb samas 6,8%-lt 23,6%-le.

Koos sellega langeb ka tööealiste protsent: 15-64aastaste osakaal langeb 68,4%-lt 60,7%-le. Siis moodustavad pensioniealised Hiina elanikkonnast hoopis suurema osa kui teistes arenevates majandustes, nagu Brasiilia, India, Indoneesia ja Mehhiko.

Hiina demoraafia kujutab endast ohtu riigi majandusele. Elanikkonna vananedes kuivavad kokku maksutulud ning suurenevad kulutused pensionidele ja tervishoiule. Uuringud osutavad, et Hiina valitsuse "varjatud pensioni koguvõlg" võib tõusta kuni 110%-ni SKPst.

Veel enam, tööealise elanikkonna vähenemine võib tuua kaasa selle, et tööjõust hakkab ühel hetkel puudu tulema, mis annab aluse palgatõusuks ja õõnestab Hiina konkurentsivõimet. Neis piirkondades, kuhu tootmistegevus on kõige enam koondunud, on juba tööjõupuudus käes. Näiteks 2004. aastal oli Guangdong provints sunnitud tõstma miinimumpalka koguni 20%, et meelitada kohale töölisi teistest piirkondadest. On tavaline, et välisettevõtted maksavad oskustöölistele miinimumpalgast kõrgemat tasu.

Mõned välistootjad on ka hakanud juba viima tootmist odavamatesse maadesse nagu Vietnam, kus tehasetööliste keskmised kuupalgad on 50-60 dollari kandis ehk poole madalamad kui Hiinas. 2005. aastal kasvasid otsesed välisinvesteeringud Vietnami 40%, eriti Jaapanist, Lõuna-Koreast ja Taivanist. Välisinvesteeringud Hiinasse seevastu langesid 2006. aasta esimese seitsme kuu jooksul 1,2%, investeeringud Jaapanist, Lõuna-Koreast ja Taivanist kukkusid aasta esimese poole jooksul kokku tervelt 31%.

Need on aga vaid esimesed märgid uuest trendist. Pikas perspektiivis peab Hiina loobuma mõnest tööjõumahukast madalapalgalisest tootmissektorist, ja see tähendab omakorda väiksemat eksporti ning madalamat majanduskasvu.

Lisaks "ühe lapse" poliitikast loobumisele võiks Hiina ronida tootmise ja teenuste väärtusahelas kõrgemale, nagu on teinud Hong Kong, Singapur, Lõuna-Korea ja Taivan. Selleks on aga oluline suurendada ka kulutusi teadus- ja arendustegevusele ning reformida haridussüsteemi.

OECD arvutuste kohaselt ulatuvad Hiina kulutused teadus- ja arendustegevusele vaid 1,3%-ni SKPst, võrreldes näiteks Jaapani 3,2%ga või Lõuna-Korea, Taivani ja USA 2,5-2,6%ga. Kuigi Hiina valitsus teatas hiljuti, et kavatseb tõsta osakaalu 2%-le SKPst 2010. aastaks, jääb see ikka alla OECD keskmise, mis on 2,2%.