Pool Keskerakonna valimiste rahast must

Artikkel

- Uudised
- Koit Brinkmann
- 18. jaanuar 2007 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Pool Keskerakonna valimiste rahast must
Aastaid on spekuleeritud teemal, et erakondade ametlike valimiseelarvete ning tegelike valimiskulude vahel on suured erinevused. Uurisime rahakanaleid Keskerakonna näitel, kelle valimiskampaaniaid jälgides on selge, et just temal on käsutada Eesti erakondadest enim raha.
Paljude inimestega suheldes jõudsime raha liikumise võimaliku skeemini. Sama skeem võiks iseloomustada ka mõne teise erakonna rahaliikumisi, ära tuleb vahetada vaid nimed.
Eelolevatel Riigikogu valimistel on Keskerakond lubanud ametlikult hakkama saada 20,5 miljoni krooniga. Ametlikku parteikassasse tuleb raha liikmemaksudest, eraisikute annetustest ning Riigikogus esindatud erakonnale ka riigieelarvest, vastavalt esindatuse suurusele.
Teisalt räägitakse ka erakonna nn mustast kassast, kus liigub sularaha ning mis valimiste ajal on sama suure mahuga kui ametlik kassa. Abistavate kassadena, mis jäävad ametliku ning musta kassa vahele, kasutatakse Keskerakonnas reklaamibürood Idea AD ning viimasel ajal on avastatud sihtasutuste võimalused. Musta kassat haldab kaks-kolm inimest erakonna tipust, teised liikmed, kaasa arvatud erakonna peasekretär, asjast suurt ei tea.
Kuna teema on õrn ning midagi tõestada pea võimatu, olid mõned ettevõtjad küll nõus raha liikumisest rääkima, kuid seda tingimusel, et jutt nende nime all lehte ei jõua.
Räägitakse sellest, et on poliitikuid, kelle jaoks on musta kassa raha oluline lisasissetuleku allikas ning erakonnale lähedaste ettevõtjate toetuse taga on ikkagi konkreetsete asjade lunastamine.
Ainsana julgeb avalikult musta raha liikumist kinnitada ettevõtja ning kunagine isamaaliitlane Jüri Mõis, kes ütleb otse, et erakondade musta kassa olemasolu vastab tõele ning tema poliitikas olemise ajal oli see vähemalt sama suur kui ametlik kassa. "Kui ikka erakonna suuremate annetajate hulgas on suurettevõtjate kõrval tavalised inimesed, viitab see tankistide kasutamisele," märgib ta.
Siin peab Mõis silmas lugu, kus kaks Lõuna-Eesti meest, Veiko Võrk ning Mati Kopli annetasid kumbki Keskerakonnale 2005. aastal 100 000 krooni.
Keskerakonna peasekretär Kadri Must, kelle poole sama küsimusega pöördun, ütleb, et need mehed on Lõuna-Eestis lugupeetud ettevõtjad, kes pole üleriigiliselt tuntud. Paraku äriregistri otsing küll ei näita, et meestel oleks ettevõtlusega kunagi pistmist olnud.
Teisena meenub Riigikogu liikme Lauri Laasi ennastohverdav tegevus enne eelmisi Riigikogu valimisi, mil toonane Kristiine linnaosa vanem enamiku oma sissetulekust erakonnale annetas.
Kadri Must ei jää sellegi loo puhul vastusega hätta, Laasi olevat lihtsalt investeerinud Riigikogusse pääsemisse, kus tal on kõrge palk.
Keskerakonna musta kassa haldajana vihjatakse keskerakonna juhatuse liikmele Ain Seppikule. "Minu nime on seostatud pea kõikide asjadega. Kinnitan, et Keskerakonnal sellist musta kassat ei ole," vastab Seppik rahulikult. Tema sõnul ei näe ta pilu, kustkohast oleks võimalik sellist raha tekitada. "Kadri Mustal on küll must rahakott," viskab Seppik hoopis nalja.
Mõis toob kaks põhjust, miks ettevõtjad maksavad musta kassasse: "Kardetakse oma poliitilist eelistust avalikult näidata. Teisalt on pimedat usku, et kui sa raha annad, siis poliitikud aitavad sind."
Mõisa arvates ei ole Keskerakond nn musta raha kasutamise osas hullem, kui teised parteid.
Ärimees Rein Kilk, kellele samal teemal küsimusi esitan, hiilib vastamisest osavalt kõrvale. "Mina poliitikute ümber olevate ettevõtjate siseringi ei kuulu, seepärast ei tea ma neist asjadest midagi," märgib ta, lisades samas, et ega ükski asi Eestis saladuseks ei jää.
"Näen kõrvaltvaatajana, et selline asi peab olemas olema," ütleb Riigikogu liige Liina Tõnisson erakondade mustade kassade kohta. Tema sõnul piisab sellest arusaamiseks, kui analüüsida näiteks eelmiste valimiste väljaöeldud kulutusi ning tegelikult kulunud summasid.
"Kahjuks on nii ideed kui ka karjäär muutunud ostu-müügi objektiks," märgib Tõnisson, vastates küsimusele sellise raha liikumise kohta.
Ettevõtja Urmas Sõõrumaa kirjutas eelmisel nädalal Postimehes sellest, et tema arvates oli vale keelustada ettevõtete annetused erakondadele: "Praegu on õige aeg küsida: kas see, pealtnäha igati üllas idee, on vähendanud ringkäendust, korruptsiooniohtu ning suurendanud läbipaistvust, mis omal ajal eesmärgiks seati?
Ma ei ole selles väga kindel."
Sotsiaaldemokraadist Riigikogu liikme Sven Mikseri sõnul on selge, et kuigi ettevõtete annetused on keelatud, tuleb suurte annetuste puhul raha ettevõtlusest. "Sama lugu on sihtasutustega, nende kaudu on samuti võimalik ettevõtete raha anda."
Liina Tõnissoni arvates aitaks see, kui juriidilised isikud saaksid avalikult annetada, vähendada trikitamist ning igasugu skeemide väljamõtlemist.
Keskerakonna rahastamisskeemidega on poliitikute hinnangul kursis vaid valitud inimesed erakonna tipust.
Erakonna rahastamisskeemidesse kuulub juba aastatepikkune hea suhe reklaamiagentuuriga Idea AD, uuema tulijana on lisandunud erakonna häälekandja Kesknädala väljaandja Jüri Vilmsi Sihtkapital.
Idea AD väljatöötatud oli ka kurikuulsus K-kohukese kampaania, mis ilmus 2005. aasta septembris enne kohalikke valimisi valimisreklaami keeluajal tänavatele, olles äravahetamiseni sarnane Keskerakonna sümboolikaga.
Sotsiaaldemokraadist Riigikogu liikme Sven Mikseri sõnul kuulub Idea AD kaudu raha liikumine pimedasse kategooriasse. Endise keskerakondlase meenutusel ei saanud ka erakonna juhatus aru, mille eest ning kui palju on Idea AD-le makstud. "Aga eks see ole igas erakonnas, et rahade liikumine on kahe-kolme inimese teada," märgib ta.
Mikser toob näite: "Reklaamifirma klientideks on erakond ning suurettevõte, kelle juhid on erakonda toetanud. Kui erakonnale tuleb näiteks arve kahe miljoni krooni peale ning piimatööstusele kolme miljoni peale, ei hakka ju keegi üle lugema, kui palju ühe või teise plakateid täpselt linna peal oli või mitu sekundit eetriaega kummagi reklaamile kulus."
Reklaamibüroo Zavod BBDO tegevjuht Marek Reinaas on konkurendi tegemiste kohta küsimuse esitamise järel telefonitoru teises otsas pikalt vait ning ütleb siis hoolikalt sõnu valides: "Idea on väga sümpaatne kontor ning neil on väga loominguline raamatupidamine."
Idea AD juht ja üks omanikke Mark Eikner pareerib: "Kui kellegi raamatupidamist on väga põhjalikult kontrollitud, siis oleme need meie. Mina küll ei saa aru, miks erakonnal peaks olema vajadust musta kassa järele."
Eesti Ekspress kirjutas hiljuti, kuidas Keskerakonna juhtivpoliitikule Kalle Klandorfile kuuluv OÜ Cellarius, mis peab Revalia tantsukooli, maksis Idea AD-le 700 000 krooni. Selle summa eest nõustati 2005.aastal 2,16 miljoni krooni suuruse müügikäibega Cellariust tantsuvõistluste korraldamise osas.
Cellarius, mis veel 2004.aastal sai 19 protsenti tuludest reklaamiteenustelt, suurendas seda 2005. aastaks 63 protsendile.
Reinaasa kommentaar on taas lühike: "Tantsukooli juhtumi puhul on näha, et reklaam töötab."
Ajalehti Kesknädal ning Vesti Dnja väljaandva sihtasutuse juhatuse liige Marko Kütt kandis enda sõnul eelmise aasta kevadeni eesnime Margo, selle nime all näitab äriregister tema osalust firmades Helicar Trading OÜ ning Royaltex Baltic OÜ. Samade firmade teiseks osanikuks on Saare Finants AS, mis kuulub Vjatšeslav Leedole.
Küti kinnitusel ei ole Leedo ega tema osalusega firmad toetanud SAd Jüri Vilmsi Sihtkapital. Küll lubab ta, et sihtasutuse rahastajad avalikustatakse majandusaasta aruandes.
Jüri Vilmsi Sihtkapital kerkis avalikkuse ette miljoneid kroone aastas kahjumit toova venekeelse ajalehe Vesti Dnja hiljutise ostuga. Kesknädala venekeelse väljaande Pravo i Pravda väljaandmine lõpetati suure skandaaliga. Vesti Dnja peatoimetaja Aleksandr Tšaplõgini sulest ilmus Priit Stirlitsi nime all artikkel pealkirjaga "Ansip, Velliste ja uusnatsid". Artiklit illustreeris natsisõdur kõrvuti Andrus Ansipi ja Mart Laariga.
Vjatšeslav Leedo vastab küsimusele tema seoste kohta Jüri Vilmsi Sihtkapitaliga: "Ei kommenteeri, ei ole pistmist. Nägemist," ning lõpetab telefonikõne.
Sihtkapitali juhid on varem ajakirjanduses rääkinud, et plaanis on teha Kesknädalast suur nädalaleht, kuid seda alles pärast kevadisi valimisi.
Keskerakonnal on üks suur saladus, arvatakse, et kümmekond inimest võiks sellest teada.
Investeerimispank LHV emiteeris 2003. aastal Keskerakonna võlakirju 10 miljoni krooni väärtuses. Tegemist oli suunatud emissiooniga, investoriteks kohalikud ettevõtted.
Ka toonased Keskerakonna juhtivpoliitikud Liina Tõnisson ning Harri Õunapuu tunnistavad praegu, et nad ei tea, kes võlakirju ostsid, kuna otsustamine oli ja on väikese ringi inimeste käes. "Erakonnas teab seda Edgar Savisaar ning kindlasti veel keegi," arvab Õunapuu.
Ettevõtja Oliver Kruuda kinnitab, et tema ei ole Keskerakonna võlakirju ostnud ega ka Jüri Vilmsi Sihtkapitalile raha andnud.
Ettevõtja Märt Vooglaid annetas eelmisel aastal Keskerakonnale ja Rahvaliidule pool miljonit krooni ning Reformierakonnale, mille liige ta ise on, poolteist miljonit krooni.
"Toetasin valitsuserakondasid, kuna mulle meeldib see valitsus. Leian, et koalitsioonivalitsus on kõige parem variant."
Igale võimuerakonnale 1,5 miljonit krooni annetanud Oliver Kruuda on enda sõnul toetanud neid, kes on küsinud ning oma tegevusega näidanud, et nad saavad hakkama. "Kes on blokkinud, need ei ole raha saanud."
Kruuda arvates võiks stabiilsuse huvides praegune võimuliit jätkata: "Kui lastaks rahulikult elada, poleks siseriiklikku kemplust, nn valimisi, siis ei kuluks aega tühjale vaidlemisele. Rahvaliitu mõnitatakse asja eest teist taga. Maadevahetuse nn skandaali puhul oli kõik seaduse järgi tehtud."
Hetkel kuum