Metsafirmad ei hooli loodusest

Kuna seadus ei taga vääriselupaikadele kaitset, siis võib neid pidada omamoodi lakmuspaberiks metsamajandajate ja puidu kokkuostjate keskkonnateadlikkuse ja sotsiaalse vastutustunde osas. Metsas tegutsevate ettevõtete eetika ja sotsiaalne vastutus oma tegude ees on väljendatud eelkõige ettevõtete keskkonnapoliitikas.

Eelmisel aastal analüüsis Eestimaa Looduse Fond suuremate metsandusettevõtete keskkonnapoliitikaid ja tarnijatele esitatavaid nõudeid. Kurb, et Eestis omavad keskkonnapoliitikat ja sellest lähtuvaid nõudeid partneritele vaid väliskapitalile kuuluvad ettevõtted. Ilmnes, et ettevõtted pööravad rõhku puidu päritolu ja legaalsusega seonduvatele aspektidele, kuid kõrge kaitseväärtusega metsade hoidmisele tähelepanu ei pöörata. Vastavate metsaosadega seonduvad nõuded on sageli liiga üldised, et nende alusel oma partneritelt midagi konkreetselt nõuda. Praegu on Eestis vaid üks metsafirma, Stora Enso, kes reaalselt välistab vääriselupaigast raiutud puidu ostmise.

Vajadus ettevõtete aktiivse keskkonnapoliitika järele ei tulene üksnes asjaolust, et vääriselupaigad ja kaitsealuste liikide elupaigad on Eestis kehvalt kaitstud. Sotsiaalsest aspektist vaadatuna on samavõrd oluline, et Eesti erametsades esineb ikka veel arvestataval määral illegaalseid raieid ja laialt on levinud maksupettused.

Seetõttu on hädavajalik, et ausad ja vastutustundlikud metsandusega seotud ettevõtted kontrolliksid partnerite puidutarnete tausta ja aitaksid suruda puiduturult välja või "kasvatada ümber" firmasid, kelle tegutsemine on häbiplekk kogu sektorile.

Riik võiks ettevõtetele niipalju vastu tulla, et metsateatisele kirjutataks informatiivsena andmed raiealale jäävate teadaolevate loodusväärtuste kohta isegi siis, kui nende esinemisest ei tulene seadusandlikke piiranguid raiele.

Autor: Kaupo Kohv