Kasvu taga on emotsioonid, mille on kütnud üles optimistlikud ennustused ja head ajad ise. Teinekord piisab näiteks laevafirma aktsiate kerkimiseks headest ilmaoludest ning mis tahes börsifirma aktsia võib kukutada firma tippjuhi ebaeetiline käitumine.
Aga on selge, et suurem osa "õhupalle" on õhku täis pumbatud ning nüüd on küsimus, kui palju ja kas üldse neisse õhku juurde mahub. Sama küsimuse ees seisid investorid tegelikult ka eelmisel aastal. Nii mõnigi ettevaatlikum investor jõudis aktsiad selle kartusega juba maha müüa ning ka uuesti samad aktsiad soetada.
Paar nädalat tagasi väitsime, et 1997. aasta ei kordu. Oleme endiselt seda meelt. Mingi hinnakorrektsioon siiski tuleb. Kui suur, sõltub taas emotsioonidest ja sellest, kui palju on turul spekulante, kui palju aga pikaajalisi investoreid. Ning nende hirmudest võimaliku languse ees.
Kui närvid vastu peavad, ei pruugi langus eriti suur tulla. Nagu oli näiteks eelmisel kevadel, mil aktsiate hinnad tõusid alles novembris samale tasemele, kus need olid aasta varem.
Turgu teeb ikkagi suur raha - välismaised fondid. Nende emotsioonid ei pruugi olla samasugused nagu meie väikeinvestoritel. Nemad näevad, et Eesti majanduskasv on kuus kvartalit järjest olnud 10% ringis, poliitiline situatsioon on stabiilne, ettevõtluskeskkond hea.
Et meie keskpank, tippanalüütik Maris Lauri jpt hoiatavad majanduse kohale kogunevate pilvede eest - liiga kiire laenude kasv, tööjõupuudus, palkade tootlikkusest kiirem kasv -, läheb neile vähem korda kui näiteks meie selle aasta esimese kvartali majanduskasv. Mujal tehtud prognoosid Eesti kohta on endiselt head, paremad kui enamiku Euroopa riikide kohta. Suurel rahal ei ole praegu põhjust Eestist lahkuda.
Pikaajaline investor ei peaks toimetuse meelest väga muretsema - tema elab languse üle. Aktsiaid juurde osta on riskantsem, sest seda hetke, mil hinnad alla nõksatavad, ei suuda hetkel keegi ette öelda. Selle kinnituseks on ka ennustused seinast seina - järsust langusest järsu tõusuni.
Autor: ÄP