Eesti idaväraval on kehv valvur

Valimiste künnisel kujunenud olukord seab nii Riigikogu uue koosseisu kui ka valitsuse avalikule sektorile harjumatult ebamugavatesse tingimustesse. Nimelt saab valija nende järgneva nelja aasta töö tulemuslikkust objektiivselt mõõta. Inflatsioon hammustab kasvust üha suurema tüki. Odavamate laenudega vanade võlgade refinantseerimine ei pruugi enam õnnestuda. Seega ootab valituid ees vastutusrikas kohustus riigile ise raha teenima hakata. Mitte labida ja kirkaga, vaid hädavajalike reformide kaudu.

Turusituatsioon on jätkuvast õitsengust osasaamiseks küps. Tallinna Sadama juht Ain Kaljurand ja Hiina suuruselt teise sadama Ningbo asepresident Wen Jianyao on kirjutanud alla memorandumile, mis on esimene arvestatav samm Hiina kaupade jaotus- ja transiidikeskuse Eestisse rajamiseks. Tähelepanuväärne on, et initsiatiiv tuli Hiinalt.

Lepinguga võttis riik Tallinna Sadama omanikuna kohustuse luua hiinlastele äritegevuseks soodus keskkond. Seega on poliitikuil aeg minna sõnadelt üle tegudele. Valimisplatvormidest ei loe seni küll kusagilt välja, milliste meetmetega kavatsetakse naftasaaduste transiit valdavalt konteinervedudel põhinevate voogudega asendada.

Transiidisüsteem on kahekaelaline pudel, millesse ei saa ühe kaela kaudu siseneda rohkem kaupu kui teisest välja mahub. Hiinlastele Muuga sadama idaosas terminalide ja logistikakeskuse arendamist võimaldades pannakse paika vaid pudeli ühe kaela diameeter. Et edasi tegutseda, on vaja poliitilisi otsuseid.

Need pole nii lihtsad kui sadama koostöömemorandumi allkirjastamine. Eesti idaväravaid on tänase Riigikogu koosseisu tubli töö tulemusena pandud valvama Pronksmees. Hiina kaupade transiit on paraku otseselt Venemaaga seotud. Valimiste eel on loosungite asemel oodatud kandidaatide nägemus sellest, kuidas kavatsetakse realiseerida Hiinast avanenud võimalus ja kasvatada järgneva nelja aasta jooksul Eesti konteinervedude mahtu.

Autor: Illimar Paul