See on küll arvamine iseenda rikutuse piires, ent astelpajukasvatajate sõnul ei tundnud Aaspõllu marjade vastu just ülielavat huvi. Vastupidi, teda oli üha raskem tabada. Aednikud toimetasid marjad külmlattu juba oma kulu ja kirjadega.
Võib-olla oleks võinud entusiastlikud aiandushuvilised hetkeks aja maha võtta ja mõelda, et kui astelpajust kujuneb lausa Eesti Nokia, miks pole keegi varem selle peale tulnud. Aga see on tagantjäreletarkus. Lauri Aaspõllu tulundusühistu A-Mari pakkus atraktiivseid turustuslepinguid, ja miks mitte püüda marjakasvatusega teenida. Aga ei pääsenud nad tõotatud marjamaale.
Üks astelpajukasvataja, Margus Laasi, säilitab mõõdukat optimismi: kuigi investeeringuteks kulus miljon, on istandusest järel maa, mille hind on tõusnud. Ilmselt pehmendab maa hinnatõus teistelgi veidi seda kibedustunnet, mida lörriläinud astelpajuäri põhjustas.
Tõsi, alternatiivseid turustuskanaleid kasutades on võimalik marjadest tänagi kindlalt lahti saada - hinnaga 20 krooni kilogramm. Probleem on aga marjade korjamine - astelpaju, va sinder, on ju teravate asteldega. Käsitsi korjates ongi jõudlus umbes üks kilogramm tunnis, seetõttu pole 20 krooni just unelmateteenistus.
Kokkuostjatel pole põhjust hinda tõsta, sest nemadki teavad, et inimestel pole marjadega midagi peale hakata. Lauri Aaspõllu algselt lubatud kaks eurot, umbes 31 krooni, kilogramm oli muidugi parem hind, aga lubaduseks see jäigi.
Aaspõllu süüdistab kaude petetud aednikke, et viimased omal käel müües vähendavad A-Marja turustusvõimalusi. Aga mida uue saagiga peale hakata, kui eelmiste eestki on Aaspõllult raha saamata.
C-vitamiini rikkaid marju saab alati kasutada oma tarbeks. Aga see on rohkem harrastusaiandus, mis ei vaja tuhandet astelpajutaime.
Autor: ÄP