Põrsast vist keegi enam kotis ei osta

Eelmisel aastal samal ajal räägiti kiiresti kerkivatest naftahindadest maailmas ning sellest, kuidas see avaldab mõju inflatsioonile. Nüüd on naftahinnad langenud, inflatsioonist ei saa aga endiselt üle ega ümber.

Laenuintressid pole märkimisväärselt tõusnud, pealtnäha oleks nagu paljudel hulga raha järsku käes, autod on paremad kui aasta tagasi, eluase senisest suurem. Eelmisel aastal kasvas Eesti kinnisvara hind maailmas kõige kiiremini.

Kas olete mõnikord poes täheldanud reklaame: täna kõik kaubad ülehinnatud? Pood on rahvast täis, kaup leiab omaniku veel enne kui poeriiulitele jõuab. Kingapaar ostetakse normaalsest poole kallimalt, piisab vaid pildist, kui juba on kinga kvaliteet ning mugavus hinnatud.

Ometi joosti eelmisel aastal tormi ülehinnatud kaupadele, just nimelt kaupadele mitte varale, sest kinnisvara pole vara. Raske on kiusatusele vastu seista, kui kõik ostavad ja sina ei osta. Kõikidel on laenud ja sul ei ole. Nõuab pingutust.

Logistiliselt strateegilistes sõlmpunktides asuv maa ei lähe hinda mitte ainult Harjumaal - kus see on juba ammu sündinud -, vaid terves Eestis, ning hinnad ei tõuse mitte protsentides, vaid kordades, seda eriti lao- ja tootmispindade turu arenguid silmas pidades.

Eriti õnnelikuna peaksid ennast tundma linnad, kus olemas raudtee. Kui veel praegu võib mõnele linnapeale raudtee suure probleemina tunduda, siis lähitulevikus võib mõni meer ennast õnnitleda, et on asunud juhtima linna, millest raudtee läbi lookleb. Suur potentsiaal on ka Kesk-Eestil.