Liikmesriigid, kord majja!

Euroopa Komisjon on selgelt mõista andnud, et soovib bürokraatiat vähendada ja teha nii vähe uusi seadusi kui võimalik. Me mõtleme seda tõsiselt.

Aga meie kohustust seaduste arvu vähendada peab saatma samaväärne pühendumus olemasolevad seadused tõesti tööle panna ning siin peavad ka liikmesriigid oma panuse andma. Kuni Brüsseli seadusi liikmesriikide tasandil vastu ei võeta või neid korralikult ellu ei viida, jäävad nad hambututeks pabertiigriteks.

Liikmesriigid saavad enamike seaduste ülevõtmiseks umbes kaheaastase üleminekuaja. Sealt edasi ei tohiks olla enam mingit vabanduste toomist.

Kümme aastat tagasi oli vahe Brüsselis ja liikmesriikides vastu võetud ühisturgu reguleerivate seaduste arvu vahel 6%. Viimastel aastatel on liikmesriigid teinud suuri pingutusi, et asjad korda saada. Esimest korda on keskmine puudujääk langenud alla 1,5%, 1,2%-ni. Edusamme on teinud kõik liikmesriigid. Esirinnas on Taani ja Läti, kellel on vastu võtmata vaid viis direktiivi.

See on oluline samm paremuse poole, aga sellepärast ei saa veel ennast lõdvaks lasta. Vastupidi, just nüüd on aeg küsida, kas me ei peaks seadma endale veel rangemaid eesmärke.

Kui liikmesriigid võtavad endale kohustuse Brüsseli seadusandlust järgida, siis on see kohustus absoluutne. Kui nad oma kohustust täita ei suuda, siis veavad nad alt ka oma riigi tarbijaid ja ettevõtteid.

Ei tohi ka lubada seda, et üldised head tulemused maskeerivad probleeme teatud valdkondades - nagu näiteks riigihangete puhul, mis annavad Euroopa SKPst 15-20%. Turgude avamine ja Euroopa reeglite järgimine lubab valitsustel kokku hoida ja pakkuda maksumaksjale tema raha eest kõrgemat väärtust.

Seepärast olen ma väga pettunud, et reeglite kogu, mis selles valdkonnas 2004. aastal vastu võeti - eesmärgiga protseduure lihtsustada ja kaasajastada - pole mitmes liikmesriigis ettenähtud ajal üle võetud. Ma hoiatan, et teen, mis tarvis, et venitajaid tegutsema panna. Me ei saa rääkida Euroopa konkurentsivõime tõstmisest ja samas võtta endalt võimalused selle saavutamiseks.

Ning asi ei piirdu seaduste vastuvõtmisega. Tuleb ka vaadata, et neid korralikult rakendatakse ja ellu viiakse. See pool pole sugugi nii roosiline. Kaheksal liikmesriigil on õnnestunud vähendada Euroopa Komisjoni poolt nende vastu algatatud kaasusi, kuid 17 liikmel on rikkumismenetlusi sama palju või isegi rohkem kui mullu samal ajal.

Ma hindan partnerlussuhteid liikmesriikidega ning olen valmis nendega kõigiti koostööd tegema, et neid ELi seaduste elluviimisel aidata. Eelistaksin rikkumismenetlusi vältida, sest need on kulukad ja aeganõudvad. Aga liikmesriikidele peaks tänaseks selge olema, et ma ei ole mingi pehmeke. Minu kohus on vaadata, et seadust rakendataks, ja seda ma ka teen.

Ühisturg on ELi suurimaid saavutusi. Piirangute eemaldamine inimeste, kaupade, teenuste ja kapitali vabalt liikumiselt on toonud suurema jõukuse kogu kontinendile ning andnud meile rahvusvahelist kaalu.

Kuid maailm on muutunud. Kui me 20 aastat tagasi ühisturgu propageerisime, oli ELil vaid 12 liikmesriiki. Nüüd on neid juba 27. Samuti on vahepeal aset leidnud tehnoloogiline revolutsioon. Euroopa jaoks on avanenud uued võimalused, kuid ülemaailmne konkurents on samas karmim kui kunagi varem.

Tänavu kavatseb Euroopa Komisjon koostada ühisturu ülevaate, et tulevikuks valmis olla. See on oluline võimalus uuendusteks. Meil tuleb panna paika prioriteedid, mis vastavad inimeste ootustele - luua töökohti, tõsta majanduskasvu ja suurendada turvalisust. Kiirete muutustega toimetulekuks peab seaduste vastvõtmisel paindlik olema.

Kui me tahame luua ühisturgu, mis oleks maailmale avatud, rajatud meie sisemistele tugevustele ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, siis peame me ühendama jõupingutused ELi ja rahvustasandil.

Autor: Charlie McCreevy