Eestis on tehnosüsteemide järelevalve nõrk

Võilmalike vigade avastamine kütte-, ventilatsiooni- ja vesivarustussüsteemides eeldab kindlalt spetsialiserunud eksperte.

Isegi kümnetesse ja sadadesse miljonitesse ulatuva ehitusmaksumusega rajatiste valmimise juures püütakse hakkama saada ühe universaalse järelevalvega. Keerulisemate tehnosüsteemide valmimise jälgimiseks pädevaid spetsialiste. Kuna ventilatsiooni-, kütte-, jahutus-, vesivarustus-, kanalisatsiooni- ning tulekustutamissüsteemid koos elektrivarustuse ja automaatikaga moodustavad hoone maksumusest suure osa, muutuvad eksimused kulukaks. Selle tulemusena suurenevad hoone ehitamise ja kasutamise kulud.

Selliste justkui kontrollitud süsteemide puhul muutuvad tavaliseks vaevalised hädaparandused ning garantiiaegne, aga hilisemgi aja-, närvi- ja rahakulu nende remontimisel. Kulusid suurendab sellistel süsteemidel ka nende ebatõhus toimimine.

Näiteks Soomes ja teistes arenenud riikides teeb objektil järelevalvet spetsialistide grupp, kus igaüks on spetsialiseerunud mingile kitsamale valdkonnale.

Eestis on tehnosüsteemide järelelevalve teenus vähese leviku põhjus ebatäpses seadusandluses, aga ka nõrgas teadlikkuses. Samuti on põhjuseks juurdunud lühinägelik loogika võita raha iga liigutuse pealt, ehkki kulutused ulatuvad kuni 5 protsendini süsteemi maksumusest.

Spetsialiseerunud tehnosüsteemide järelevalvet tehakse Eestis vaid suurtel ehitustel. Väiksematel on selline järelevalve valdavalt omal vastutusel.

Põhjuseks on paljuski ebamäärane seadusandlus. Ehitusseadus ei määratle ära spetsialisti pädevust, alates betooni valamisest ja lõpetades elektroonikaga. Tellijatel alles on tekkimas ettekujutus, et spetsialiseerunud järelevalve peaks olema.

Näiteks Põhjamaades on objektil igal sammul oma spetsialist. Loodetavasti toob muudatuse Euroopa energiatõhususe direktiiv.

Autor: Andreas Aas