Meest sõnast, tigu tornist

Kui me fotograaf Arno Mikkoriga kokkulepitud päeval ja tunnil ehitusplatsi väravasse jõudsime, oli AS Linnaehitus projektijuhil Ain Rebasel veel koosolek käimas. Nii saimegi loa veel veerandtunniks omapäi töötandril ringi vaadata.

Kogu plats oli täis rakisedetaile ja armatuurraua kuhilaid, sest betoonivalu sisse läheb seda materjali ju hulgi. Seda enam, et Tigutorni fassaad on tihedalt aknaavasid täis pikitud. Neid on seal lausa mitme kujuga: suuri ümmargusi ja kandilisi, väikeseid ümmargusi ja kandilisi. Hiljem hoonet seestpoolt kaedes selgub, et ühe korteri piiridesse jäävadki kõik eri kuju ja suurusega aknad.

Vahepeal on Ainil koosolek läbi saanud ja pärast kontorisoojakus torniplaanide vaatamist saame valged kiivrid pähe ja teekond teokarbi sisemusse võib alata. "Lisaks tornihoone teokarbile liidetakse majaga veel kahel tasapinnal asuv parkla, mille lõppu tuleb suure torni väiksem vend, paari korrusega büroohoone," selgitab Ain. Nagu teo sabaots, tundub mulle.

Pärast välisliftiga kõrgustesse kolistamist saame paari korrusevahe järel mööda treppe turnides ronida tühjuse kohal rippuvatele tellingutele, mille õõtsumine tekitab alguses kergelt õõvastava tunde.

Et Eestis taolist ronivate tellingute tehnoloogiat esimest korda kasutatakse, tõdeb ka Ain. "Loomulikult pole selline hüdraulika abil ülespoole nihutatav konstruktsioon maailmas mingi uudis. Meil aga küll. Nähtavad seadmed ongi spetsiaalselt Tigutorni ehitamiseks tellitud," lisab ta.

Jutuajamise käigus möödub kõrvaltreppi mööda salk lõunalt tulevaid töömehi, poolakeelsed kirjad tunkedel. "Poolakad paigaldavad meil armatuuri," selgitab Ain.

"Varsti sõidavad nad korralike katoliiklastena aga lihavõttepühadele. Selleks et objektil töö kogu aeg käiks, tuleks ilmselt vaadata tööliste puhul ka nende usulist kuuluvast, muidu võib ühel hetkel plats lihtsalt tühjaks jääda," mõtiskleb Ain naljaga pooleks.

Hakates mööda korruseid allapoole liikuma, ilmuvad valmis korterikarpidesse juba ka vaheseinte sõrestikud, mis lubavad aimata tubade kuju ning paiknemist. Siin selgub ka see, et kui ühes korteris on elutoas suur ümmargune aken, siis kõrvalkorterist saab vaadet nautida hoopis kandilise kujuga aknaavast, mis omakorda torniseinaga kaasa kaardub.

"Et aken koos seinaga kaardub, vajab ta tavalisest erinevaid avatäiteid, nii koosnevad aknad sellistes avades kolmest püstisest sektsioonist," selgitab Ain. "Avatavaks jäävad loomulikult ainult väiksemad aknad."

Kõige huvitavama planeeringuga korterid tulevad Aini sõnul viimastele korrustele, kus neljatoalised eluruumid hakkavad paiknema läbi kahe korruse. "Omanäoline on kindlasti ka nende korterite lahendus, mis jääb teokarbi avanemise osasse, sest seal moodustabki terve ühe elutoa seina klaasfassaad. Sealt aga avaneb vaade kesklinnale," räägib Ain. Ning lisab, et sugugi halvemad pole vaated Emajõele ning Anne kanalile.

Kuidas tartlased Tigutorni võimaliku elupaigana hindavad, näitab Aini ütlust mööda tõsiasi, et esimesel etapil müüki pandud korterid leidsid omanikud vaid poole päevaga.

Kuna hoone esimesed korterid müüdi maha kiirelt, siis vaevalt oli vastsetel omanikel aega süüvida sellesse, millise kuju või akendega nende tulevane eluase on.

Tegelikult oli projektijuht Ain Rebase sõnul arhitektide taotluseks vältida tavalisi kandilisi ja ühesuguse suurusega aknaavasid Tigutorni fassaadis.

"Erineva kuju ja suurusega aknad muudavad betoonise hoone välisvaate omanäoliseks ning põnevaks," arvab ta.

Samuti pole suured aknad ohutuse huvides avatavad: akna alumine serv jääb põrandapinnast vaid veidike kõrgemale ja see võiks tekitada kohe probleeme väikeste lastega peredele, kelle maimuke alles ringi roomab.

Nii saabki avada ainult väikeseid ja kõrgel asuvaid aknaid, suured jäävad vaid vaate nautimiseks.