Peaministri tagatuba alustas

Lisaks Pihli ja Langi reformikavadele on mulle öeldud, et uus valitsusliit on leppinud kokku ka riigifirmade vähemusaktsiate börsile viimise. See kokkulepe jäeti aga Mart Laari nõudmisel koalitsioonilepingust välja, sest viimane ei soovinud, et talle hakataks taas meenutama Eesti Raudtee erastamist ja Narva elektrijaamade erastamissoovi.

Ütlen kohe ära, et Langi ja Pihli reformimõtted on mulle sümpaatsed. Samuti pean õigeks riigifirmade börsile toomist. Mind häirib see, et valitsusliit ei julgenud kirjutada neid tegevusi koalitsioonileppesse. See on halb valitsemisstiil, kui võimuliidu tegevuse aluseks olevasse dokumenti ei juleta kirjutada olulisi reforme.

Esiteks võtab taoline käitumine ära võimaluse tekitada nende ideede suhtes laialdast arutelu. Valijate suhtes oleks olnud aus need mõtted ka erakondade valimisprogrammi kirjutada. Sotsid, IRL ja Reformierakond müüsid end aga valijatele kui põrsast kotis ja sama stiili jätkati koalitsioonilepingut koostades.

Tänane kolmikliit on asunud lahti kaevama sama auku, kuhu Mart Laari viimane valitsus kukkus. Ka Ansip on oma uue valitsuse üheks oluliseks tööriistaks valinud teerulli. Valitsusaja alguses üritatakse suruda läbi sellised reformid, mis võivad tekitada ühiskonnas terava vastureaktsiooni. Opositsioon võib küll uriseda, aga kuna järgmised valimised on kaugel, sõidetakse neist lihtsalt üle.

Ansipit haaranud teerullimentaliteedist andis märku tema krõbe vastus erakonnakaaslasest Riigikogu liikme Keit Pentuse küsimusele Riigikogus. Ansip noomis Pentust, et viimane julgeb peaministrit üllatada ootamatu pärimisega. On avalik saladus, et koalitsioonisaadikud täidavad Riigikogus ministritele küsimusi esitades ministri ruupori rolli.

Küsimused on ministrite endi kirjutatud ja tegemist on kunagi ühes Eesti lehes ilmunud rubriigiga "Ise küsin, ise vastan".

Muidugi võib öelda, et valitsusliit peabki just nii käituma. Reformid tuleb teha kiiresti. See suhtumine on aga lühinägelik, sest hea muudatus on see, mida ka laiem avalikkus aktsepteerib.

Näiteks Laari viimane valitsus ei suutnud mitut olulist otsust (Eesti Raudtee ja elektrijaamade erastamine, haldusreform) avalikkusele selgitada ja valitsuse populaarsus kukkus kolinal. Lõpuks põgenes Reformierakond uppuvalt laevalt.

Kui täna kehtiv koalitsioonileping ei sisalda olulisi reforme, siis võib juhtuda, et leiame varsti uue põgeneja. Või lihtsalt ohverdatakse vajalikud muutused oma populaarsuse nimel. Neist on lihtne taganeda, sest neid võimuleppes ju pole.