Toore jõuga Iraagi sõda ei võida

Sullivani koostatud mudel ennustab, et USA ja tema liitlased saavutavad järgmisel kümnel aastal Iraagis edu ühel juhul neljast.

Mudeli koostamisel analüüsiti 122 Teise Maailmasõja järgset sõjalist konflikti, milles osales vähemalt üks selle maailma suurtest sõjajõududest, ehk siis USA, Nõukogude Liit, Venemaa, Hiina, Suurbritannia või Prantsusmaa, kes võitlesid endast tunduvalt nõrgema vastase vastu. Uuriti ka missiooni eesmärki, kas vastaseks oli riik või sisside relvarühmitused, kas vastasel oli liitlasi ning kas eeldatavalt tugevamal osapoolel oli liitlasi.

Uuringu tulemusel valminud mudel annab õige vastuse 80 protsendil konfliktidest. Näiteks ennustab mudel Nõukogude Liidule kõigest 7 protsenti võiduvõimalust 1979–1988 aastal kestnud Afganistani sõjas. 1991. aasta Lahesõja võitjaks peab mudel aga 93 protsendilise tõenäosusega Ameerika Ühendriike.

Varem on arvatud, et nö paberil tugevama riigi ebaedu põhjuseid tuleb otsida valest strateegiast või puudulikust ettevalmistusest. Sullivan nõustub, et need tegurid mängivad olulist rolli, kuid väga tähtis on ka kohaliku elanikkonna suhtumine.

Just iraaklaste negatiivne suhtumine okupatsioonijõudude kohalolekusse annab Iraagi konflikti võiduvõimaluseks vaid 26 protsenti. Kohalike toetuse korral oleks eduprotsent 70. Karta on, et mida pikemaks okupatsioon venib, seda madalamale see protsent kukub, mis tähendab rohkem hukkunud liitlasvägede sõdureid ning asjatult kulutatud miljardeid dollareid. Ükskord tuleb Iraagist taanduda nagunii ning tundub, et mida varem, seda parem.

Loe ka teisi Novaatori uudiseid.