Ulmefilmide vidinad muutuvad igapäevaeluks

Möödunud nädalal toimus Düsseldorfis Euroopa Komisjoni korraldatud EuroNanoForum, kus räägiti nanotehnoloogia maailma muutvatest võimalustest. Terve üritus oli minu jaoks kui õppimata keemia või füüsika tunnis istumine, kus entusiastlik õpetaja näitab lõputult slaide igas suunas liikuvatest ja üksteisest läbiminevatest nanoosakestest. Saksa "laborirottide" ponnistused selgitada mulle nanotehnoloogia olemust lõppesid kõik iroonilise küsimusega "saad ikka aru, eks?", millele mina olin sunnitud vastama oma kõige asjalikuma näoga: "eee… natuke küll".

Kuigi ma lõpuni ei mõistnudki, kuidas mingid väiksed osakesed maailma parandama hakkavad, tegid laborandid mulle selgeks, et tulevik on nanotehnoloogias. Toon mõned näited, milliseks muudab see meie tuleviku.

Tänu aina väiksemaks muutuvatele mikrokiipidele saame varsti oma seljas kanda "intelligentseid riideid", mis peale keha katmise ja sooja hoidmise mõõdavad ka meie pulssi ning üldist tervislikku seisundit. Taoliste riiete müüjate suurim sihtgrupp on vanainimesed, kelle tervist riided pidevalt kontrollima hakkavad ja mõne probleemi ilmnemisel kohe ka arstile teate saadavad. Riietes peituva GPS-seadmega saab hõlpsasti tuvastada ka haige asukoha.

Haiguste diagnoos kolib haiglast üle koju. Igaüks saab mingi mure puhul ainsast tilgast verest teha kindlaks oma tervisliku seisundi. Aparaat saadab kogutud andmed elektrooniliselt otse arstile, kes nende põhjal ravi määrab. Nii muutub diagnoosimine palju täpsemaks, kiiremaks ja mugavamaks.

Turule tulevad hoopis uue toimega tabletid, milles sisalduvat ravimipagasit on võimalik vallandada täpselt õigel hetkel. "On isegi võimalus, et me saame seda pagasit vallandada väljastpoolt keha siis, kui me ise soovime," rääkis Maastrichti Ülikoolis ravimite transporti uuriv Christoph Schmitz. "Nii saab garanteerida, et ravim jõuab just sinna, kus teda vaja läheb." Samuti aitab nanoosakeste oskuslik kasutamine kergendada paljude haiguste ravi. Näiteks saab diabeetik oma insuliini süstimise asemel tablette süües kätte.

Uuestisünni teeb läbi klaas, mis loodusest inspireerituna on tulevikus mustus- ja kriimustuskindel. Käimasolevad isepuhastuvate klaaside projektid põhinevad taimedel esineval lootoseefektil, kus pinnale tulev vesi ja tolm uhutakse lihtsalt maha. Samuti on tulevikuklaas võimeline muutma oma tumedust sõltuvalt valguse tugevusest ning omakorda ka valgusest elektrit tootma.

Nanotehnoloogial on tegevusväli ka autotööstustes, kus peale kergemate ja tugevamate metallide tulevad mängu eriomadustega värvid, mis muudavad metalli korrosioonikindlaks. Sarnaselt klaasiga on ka uued värvid võimeline koguma energiat, millega saab parkimise ajal näiteks auto akut laadida. Loomulikult oleks autovärv ka isepuhastuv ja kriimustuskindel.

Just nanotehnoloogias oodatakse lahendust ka paljudele keskkonnaprobleemidele. Juba praegu on tohutult ideid, kuidas muuta tootmist efektiivsemaks ning kütuseid vähem saastavaks.

Kuid hoolimata pidevast uurimistööst ja katsetustest erinevates laboratooriumites ei tea keegi praegu, millal seda kõike päriselus näha võib.

Tootjad ja tööstused suhtuvad praegu nanotehnoloogiasse samamoodi, nagu kümme aastat tagasi suhtuti internetti. Neid teeb väga ettevaatlikuks konkreetsete regulatsioonide puudumine, mis võivad lepingute sõlmimisel mõne aja pärast saatuslikuks osutuda. Kindel on aga see, et kuni teadlased ja ärimehed leiba ühte kappi ei pane, ei saa ka lihtkodanikud nanotehnoloogia võludest osa.