Tony Blair: hinnatud ja vihatud

"Mine juba, mine," ei jõua britid ära oodata Blairi lahkumist. Nad ei suuda talle andestada Suurbritannia viimist Iraagi sõtta ja eriti seda, et ta valetas. Pole tähtis, kas teadmatult või teadlikult. Võitnud 2005. aastal kolmandat korda parlamendivalimised, on Tony Blair lahkumisega kaks aastat venitanud. Eks ikka selleks, et saada peaministri ametis täis kümme aastat, nagu oli raudsel leedil. Ja missugune poliitik tahaks pärast võitu vabatahtlikult tagasi astuda? Aga sellega rikkus ta üht põhilist lubadust oma tähtsaimale rivaalile ja abilisele Gordon Brownile.

Tony Blairil on vedanud. Ta oli teinud Tööerakonnas kiiret karjääri ning kui tema protežeel ja toetajal, erakonna esimehel John Smithil 1994. aastal süda üles ütles, eelistasid kahest põhilisest kandidaadist - targast Gordon Brownist ja säravast Tony Blairist - tööerakondlased teda. Ta pulbitses energiast ja ideedest ning oli võrratu kõnemees. Kui vaja, siis rääkis ta oma ilusa Oxfordi aktsendiga mustagi valgeks. Kompensatsiooniks lubas Blair pärast valimisvõitu teha Brownist rahandusministri ja seitsme aasta pärast loovutada peaministritooli. Kuid võim osutus liiga magusaks.

Thatcher oli erastamiste ja majanduse liberaliseerimisega ning Tööerakonna liitlase, ametiühingute suukorvistamisega andnud enne teda Briti majandusele hea hoo. Ainuke häda oli selles, et selle tagajärjel olid rikkad läinud üha rikkamaks ja vaesed jäänud aina vaesemaks. Blair tuli välja kolmanda tee programmiga, mis säilitas liberaalsuse, kuid pani märksa suuremat rõhku avalikule sektorile ning eriti haridusele, tervishoiule ja raudteetranspordile, mis olid rikastumistuhinas kõvasti alla käinud. "Meie eesmärk on sotsial-ism ehk siis sotsiaalsus + individuaalsus," kuulutas ta. Partei vasaktiib suutis suure vaevaga selle ära seedida, aga rahval oli asjasse usku ja Tony Blair tõusis pärast 1997. aasta valimisi mürinal peaministriks. Ta oli ainult 43aastane. Nii noort peaministrit nägid britid viimati Napoleoni sõdade aegu.

Kuid juba ootab teda uus ja vastutusrikas amet, mille ta on ise endale valinud ja mis on leidnud ÜRO, ELi, USA ja Venemaa heakskiidu. Temast saab rahvusvaheline rahuvahendaja Lähis-Idas ehk siis Palestiina ja Iisraeli lepitaja. Selle soovi oli ta esitanud vestluses George W. Bushiga, kes haaras sellest kinni ja surus ÜROs läbi. Kes siis veel kui mitte britt peaks lahendama umbsõlme, mille Suurbritannia ise pärast I maailmasõda lõi.

George W. Bush, USA president

Sõnapidaja mees. Poliitikuna suudab näha ka horisondi taha ja mõelda kaugemas perspektiivis.

José Manuel Barroso, Euroopa Komisjoni esimees

Tony Blair on tüürinud Suurbritannia Euroopa Liidu perifeeriast peavoolu. Ta on aidanud muuta Euroopat avatumaks, reformimeelsemaks, tugevamaks.

Tarja Halonen, Soome president

Jätkates Suurbritannia traditsioone, hoidis Tony Blair tihedaid sidemeid USAga ja aitas sel moel tugevdada Euroopa üleatlantilisi suhteid.

Bertie Ahern, Iirimaa peaminister

Tony Blair on andnud hindamatu panuse Põhja-Iirimaal rahu saavutamisse. Ta on Iirimaa sõber.