Murranguid on mitut erinevat tüüpi ning tekivad nad vastavalt sellele, kas maakoores valitsevad surve-, tõmbe- või nihkepinged. Esimesel juhul tekivad pealenihkevööndid ja pöördmurrangud (üks kivimplokk lükatakse teise peale), mis on omased mäestikele. Teisel juhul tekivad normaalmurrangud, millega kaasneb langatusorgude moodustumine. Omane näiteks riftivöönditele, millest kuulsaim asub Ida-Aafrikas. Nihkepingete korral tekivad nihkemurrangud. Kuulsaim selline murrang on kindlasti Californiat läbiv San Andrease murrang.
Maavärinate tekkekohad ei ole juhuslikud, vaid nad on koondunud piirkondadesse, kus kivimites valitsevad suuremad mehaanilised pinged. On küll tõsi, et maavärinaid võib esineda ka Eestis või teistes seismiliselt rahulikes piirkondades, kuid kunagi ei teki siin tõeliselt võimsaid ja hävitavate tagajärgedega tõukeid. Paremal juhul võime neid vaid kergelt tunda.
See on nii seetõttu, et Eesti asub kaugel eemal peamistest pingekolletest ehk laamade piiridest. Maakoor on jagunenud mõnekümneks erineva suurusega plaadiks ehk laamaks, mis üksteise suhtes liiguvad. Liikumine toimub umbes sama kiiresti, kui meie sõrmeküüned kasvavad. Laamad võivad üksteisest eemale liikuda, põrkuda või üksteise suhtes nihkuda ning sellele vastavalt tekivad ka eelmainitud murrangud.
Esimesel juhul täidab tekkinud tühiku vahevööst ülespoole liikuv magma, mis tekitab maapinnal vulkaane. Tüüpiliseks maapealseks näiteks on Islandi saar, suurem osa sellist tüüpi vulkanismist toimub aga ookeani sügavustes. Lahknemisvöönditega seotud maavärinaid esineb küll sagedasti, kuid nad on madalal asuva koldega ning võrdlemisi nõrgad.
Kui laamad liiguvad üksteise poole, siis on võimalikke variante kaks. Kui ühe laama serv on teisest suurema tihedusega, siis liigub ta kergema laama alla ehk sukeldub vahevöösse – tekib subduktsioonivöönd. Nii on see siis, kui põrkuvad raske ookeaniline (valdav kivim basalt ja sarnased) ja kergem mandriline laam (valdavalt graniit ja sarnased). Just subduktsioonivöönditega on seotud enamik tugevaid maavärinaid ning kui uudistes tuleb juttu mõnest eriti tugevast ja hävitavast maavärinast, siis väga suure tõenäosusega on ta seotud just ühe laama teise alla sukeldumisega.
Sellist tüüpi maavärinad toimuvad Jaapanis, Indoneesias, Peruus, Kreekas ja paljudes teistes kohtades. Subduktsiooniga seotud maavärinad võivad olla kõige sügavama võimaliku koldega – peaaegu 700 km. Sellest piirist allpool on kivimid kõrge temperatuuri ja rõhu tõttu niivõrd plastilised, et pinged ei lahene enam haprate deformatsioonide tekke läbi – murrangute asemel tekivad kivimeisse kurrud.
Kahe mandrilise maakoorega laama põrkumisel on tulemuseks mäestike teke, sest kumbki ei taha teise alla sukelduda, mistõttu maakoor lihtsalt kurrutatakse ning kortsutatakse kokku piirkondades, mida nimetatakse orogeenseteks vöönditeks. Tugevaid maavärinaid tekib sellistes piirkondades vaid aktiivse mäetekkeprotsessi tulemusel. Vanad ja kulunud mäestikud enam pingeallikaiks ei ole.
Erinevalt subduktsiooni või maakooreplokkide lahknemisega seotud maavärinaist on sellist tüüpi maavärinad mõnevõrra juhuslikuma tekkekohaga ega ole tingimata seotud laamade piiridega. Näiteks Hiina ei asetse otseselt laamade serval, kuid ometi on seal toimunud väga võimsaid ja ohvriterohkeid maavärinaid. Põhjus on põhiliselt senikestvas Himaalaja mäestiku tekkes, mille põhjuseks on India ja Euraasia kokkupõrge. Tekkinud pinged ei pruugi aga laheneda vahetult kokkupõrkepiirkonnas, vaid sellest tuhandete kilomeetrite kaugusel.