Kultuuriinimesed ja ettevõtjad on suhetes Venega arukamad

Jaan Kaplinski 17. august 2007, 00:00

Esimene uue iseseisvusaja ajalooõpik algklassidele, mille kirjutas Tiia Toomet, kandis päälkirja "Me elame ajaloos". See päälkiri tuleb mulle ikka jälle meelde, kui mõtlen viimaste aastate, eriti aga kuude sündmustele Eestis.

Jah, me elame ajaloos. Vahel on isegi väikerahval olnud võimalus mängida selles suuremat rolli, kui talle ette on nähtud. Eesti suveräänsusdeklaratsioon, laulev revolutsioon ja Balti kett olid midagi, mis köitsid maailma tähelepanu. Nii Eesti iseseisvuse imetlejad kui ka vihkajad on avaldanud arvamust, et just meie suveräänsusdeklaratsiooniga algas Nõukogude impeeriumi lagunemine.

Meie iseseisvumisest kirjutajad mujal maailmas ei jäta mainimata, et see iseseisvus saadi tagasi ilma verd valamata, sõja ja vägivallata. Eestis on seda vähe rõhutatud, seeasemel on agaralt asutud otsima ja leidma kangelasi nende hulgast, kes astusid punavõimu vastu relvadega - ennekõike Saksa sõjaväes võidelnud ja metsavennad.

Ka need võõra ja vägivaldse võimu vastu sõdinud ja ränki kaotusi kandnud mehed elasid ja tegutsesid ajaloos. Neil on oma roll Eesti ajaloos. Kuid mitte ainult Eesti ajaloos. Eesti ajalugu on osa Euroopa ja kogu maailma ajaloost. Sellest ei saa mööda vaadata.

1944. aastal, kui Punaarmee tungis Eestisse ja siin üritati talle vastu astuda, jõudis sõda ka Lääne-Euroopasse. Nagu teada, alahindas Hitler Punaarmeed, leides, et Ida avarustes võib Saksamaa territooriumi kaotada, kui aga liitlased Läänes õnnestuvad, toob see kohe kaasa saatuslikke tagajärgi.

Selle valguses võib kindlasti näha sakslaste flirti Eesti liidritega ja 1944. aasta kevadist mobilisatsiooni. Et koguda paremad jõud Läände, suunati Idarindele kirjuvõitu kooslused siinsetest mobiliseeritutest ja Lääne-Euroopa natsimeelsetest vabatahtlikest, kellel enamasti oli piisavalt võitlustahet, kuid puudus lahingukogemus.

Sellal kui juuli lõpul ja augusti alguspäevadel eestlased ja SS-vabatahtlikud lõid tagasi Punaarmee rünnakud Sinimägedel, kus Stalini kooliga väejuhid kasutasid tuntud taktikat - paisata tule alla kümneid tuhandeid sõjamehi, hoolimata inimkaotustest, käisid Normandias pärast liitlaste maabumist 6. juunil rängad lahingud. Sakslaste vastupanu oli sama visa kui Sinimägedel, nii et liitlasväed liikusid esialgu edasi tigusammul.

Normandia hõivamiseks kulus ligi poolteist kuud, lahingud Läänes otsustasid Euroopa saatuse. Kui invasioon, operatsioon "Overlord" poleks õnnestunud, võinuks Euroopa saatus kujuneda teiseks, võib-olla ei oleks vaba Euroopat sündinudki. Ei olnud välistatud uus Molotov-Ribbentropi pakt, separaatrahu Stalini ja Hitleri vahel, mis oleks jätnud Lääne-Euroopa sakslaste võimu alla. Kui tõsised olid Moskva katsed Berliinis sellise rahu asjus maad kuulata, kuivõrd oli tegu surve avaldamisega lääneliitlastele, ei ole selge. Igatahes pidid Churchill ja Roosevelt selle võimalusega arvestama ja lubama Stalinile, mida see soovis - võimaluse valitseda vallutatud Ida- ja Kesk-Euroopat.

Selles valguses tasub mõelda Eestis toimunule ja järgnenud Nõukogude võimu aastatele, mida meil kangekaelselt nimetatakse okupatsiooniks, kuigi tegu oli anneksiooniga (Eesti kodanikud said NSVLi kodanikeks). Eestlaste seisukohalt oli Punaarmee üks kahest vallutajast ja tema võit Idarindel aitas Eesti annekteerimist põlistada. Lääne-eurooplaste seisukohalt aitas Punaarmee võit lääneliitlastel vabastada Lääne-Euroopa ja panna alus vabale Euroopale, nüüdsele ELile, kuhu ka Eesti kuulub.

Nii on Punaarmeel ka meie jaoks vastuoluline, lausa paradoksaalne roll: ühelt poolt on tegu anastajatega, teiselt poolt vabastajatega. Ma arvan, et oleks tark näha mõlemat rolli, mitte ainult esimest. Muidugi, kui asjasse süveneda, muutub pilt keerulisemaks. Eestlaste, lätlaste, lääne-ukrainlaste ja teiste vastupanu Punaarmeele pidurdas sovettide edasiliikumist lääne suunas ja aitas suuremal osal Kesk-Euroopast saada vabaks.

Ent Euroopa jagamine oli Stalini ja lääneliitlaste vahel kokku lepitud juba varem. Teisalt aitas Saksa võimu püsimine Idas natsidel viia enamvähem lõpule juutide ja teiste soovimatute inimeste hävitamist. Nii on raske olla nõus Saksa väes teeninud eestlaste nimetamisega vabadusvõitlejateks, ent neid ei saa ka nimetada SS-lasteks või natsideks, nagu teeb Vene propaganda.

Igal juhul oleks õige, kui eestlased ei vastandaks sellele Vene propagandale, mis püüab Eestit näidata vaenuliku poolnatsliku riigina, oma ühekülgset vastupropagandat, vaid jääksid võimaluse piirides objektiivse ajalootaju piiridesse, jagamata suures sõjas osalenuid "õigel" ja "valel" poolel võidelnuteks.

Ning oleks õige, kui Eesti poliitikud ja Eesti press ei näeks Venemaas uusstalinistlikku riiki, keda huvitab vaid teiste alistamine; kui Eesti ei tõttaks toetama kõiki Venemaaga riidu läinud naaberriike, tutvumata enne säälse olukorraga, mis samuti tihtipääle ei ole sugugi ühetähenduslik.

Siin on meie kultuuriinimesed ja ettevõtjad ilmutanud rohkem tervet mõistust, arendades võimaluse piirides suhteid idanaabriga. Meile tuleks kasulik, kui näeksime nii ajalugu, geograafiat kui ka majandust laiemas, euroopalikus perspektiivis. Ei saa kuidagi väita, et Eestile ja Venemaale oleks loomulik majandus- ja kultuurisidemete miinimumini viimine.

Sajandite jooksul on Eesti olnud sild Ida ja Lääne vahel, läbi Eesti on kulgenud Hansa kaubateed ja Narva linna õitseng sõltus sellest, et Narva oli pikka aega piirilinn Venemaa ja Rootsi vahel, kes mitte kogu aeg ei sõdinud omavahel, vaid ka edukalt kaubitsesid.

Euroopalikust perspektiivist nähtult on praegune "külm rahu" Eesti ja Venemaa vahel ebaloomulik ning peab varem või hiljem lõppema. Ning on hää, kui meil on ringkondi, kes seda mõistavad ning on olukorra normaliseerumiseks valmis.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing