Kultuuriinimesed ja ettevõtjad on suhetes Venega arukamad

Ka need võõra ja vägivaldse võimu vastu sõdinud ja ränki kaotusi kandnud mehed elasid ja tegutsesid ajaloos. Neil on oma roll Eesti ajaloos. Kuid mitte ainult Eesti ajaloos. Eesti ajalugu on osa Euroopa ja kogu maailma ajaloost. Sellest ei saa mööda vaadata.

1944. aastal, kui Punaarmee tungis Eestisse ja siin üritati talle vastu astuda, jõudis sõda ka Lääne-Euroopasse. Nagu teada, alahindas Hitler Punaarmeed, leides, et Ida avarustes võib Saksamaa territooriumi kaotada, kui aga liitlased Läänes õnnestuvad, toob see kohe kaasa saatuslikke tagajärgi.

Selle valguses võib kindlasti näha sakslaste flirti Eesti liidritega ja 1944. aasta kevadist mobilisatsiooni. Et koguda paremad jõud Läände, suunati Idarindele kirjuvõitu kooslused siinsetest mobiliseeritutest ja Lääne-Euroopa natsimeelsetest vabatahtlikest, kellel enamasti oli piisavalt võitlustahet, kuid puudus lahingukogemus.

Sellal kui juuli lõpul ja augusti alguspäevadel eestlased ja SS-vabatahtlikud lõid tagasi Punaarmee rünnakud Sinimägedel, kus Stalini kooliga väejuhid kasutasid tuntud taktikat - paisata tule alla kümneid tuhandeid sõjamehi, hoolimata inimkaotustest, käisid Normandias pärast liitlaste maabumist 6. juunil rängad lahingud. Sakslaste vastupanu oli sama visa kui Sinimägedel, nii et liitlasväed liikusid esialgu edasi tigusammul.

Normandia hõivamiseks kulus ligi poolteist kuud, lahingud Läänes otsustasid Euroopa saatuse. Kui invasioon, operatsioon "Overlord" poleks õnnestunud, võinuks Euroopa saatus kujuneda teiseks, võib-olla ei oleks vaba Euroopat sündinudki. Ei olnud välistatud uus Molotov-Ribbentropi pakt, separaatrahu Stalini ja Hitleri vahel, mis oleks jätnud Lääne-Euroopa sakslaste võimu alla. Kui tõsised olid Moskva katsed Berliinis sellise rahu asjus maad kuulata, kuivõrd oli tegu surve avaldamisega lääneliitlastele, ei ole selge. Igatahes pidid Churchill ja Roosevelt selle võimalusega arvestama ja lubama Stalinile, mida see soovis - võimaluse valitseda vallutatud Ida- ja Kesk-Euroopat.

Selles valguses tasub mõelda Eestis toimunule ja järgnenud Nõukogude võimu aastatele, mida meil kangekaelselt nimetatakse okupatsiooniks, kuigi tegu oli anneksiooniga (Eesti kodanikud said NSVLi kodanikeks). Eestlaste seisukohalt oli Punaarmee üks kahest vallutajast ja tema võit Idarindel aitas Eesti annekteerimist põlistada. Lääne-eurooplaste seisukohalt aitas Punaarmee võit lääneliitlastel vabastada Lääne-Euroopa ja panna alus vabale Euroopale, nüüdsele ELile, kuhu ka Eesti kuulub.

Nii on Punaarmeel ka meie jaoks vastuoluline, lausa paradoksaalne roll: ühelt poolt on tegu anastajatega, teiselt poolt vabastajatega. Ma arvan, et oleks tark näha mõlemat rolli, mitte ainult esimest. Muidugi, kui asjasse süveneda, muutub pilt keerulisemaks. Eestlaste, lätlaste, lääne-ukrainlaste ja teiste vastupanu Punaarmeele pidurdas sovettide edasiliikumist lääne suunas ja aitas suuremal osal Kesk-Euroopast saada vabaks.

Ent Euroopa jagamine oli Stalini ja lääneliitlaste vahel kokku lepitud juba varem. Teisalt aitas Saksa võimu püsimine Idas natsidel viia enamvähem lõpule juutide ja teiste soovimatute inimeste hävitamist. Nii on raske olla nõus Saksa väes teeninud eestlaste nimetamisega vabadusvõitlejateks, ent neid ei saa ka nimetada SS-lasteks või natsideks, nagu teeb Vene propaganda.