Investor Toomas müüs 1/2 aktsiaist

Kui kriis läheb mööda, võib Toomas tunda rõõmu, et müüs mitte kõik aktsiad, vaid pooled kõigist positsioonidest. Siis saab arvutada, kui palju oleks teeninud müümata jättes ja aktsiaid edasi hoides.

Müügi põhjuseks ei olnud ettevõtete liigkõrge hinnatus suhtarvude alusel.

Toomas pole pikka aega nii põhjalikult uudiseid jälginud. Pole ikkagi teada, kui halvaks võib olukord võlakirjaturul ja seejärel aktsiaturul minna. Toomas mõtestas enda jaoks lahti seosed, kuidas probleemid tekkisid ja levisid, ning tuhnis ajaloos.

Võiks öelda, et probleemid lõid välja täiesti kaootilistes kohtades, kus isegi mingeid loogilisi seoseid esmapilgul ei paista. Kui aga meenutada USA riskifondi Long Term Capital Managementi (LTCM) kriisi 1998. aastal, leiab ääretult palju sarnasusi, ehkki olukord on palju hullem. Kõikvõimalike varade hinnad langesid, kuna LTCM ei saanud laenudele pikendust ja pidi valimatult varasid müüma.

Laenuandjad teadsid, et fond on kahjumis, kuid ei teadnud, millised varad tal on, kui palju tal on kapitali ning kui palju võimendust. Kuna investorid ja spekulandid teadsid, et LTCM peab tulema turule müüma, venitati ostudega. Kokkuvõttes - usalduskriis ning teadmatus.

Praegune olukord näib hullem, sest toona olid riskifondid vähelevinud nähtus, nende mahud ja turuosa olid väikesed. Nüüd on maailmas tuhandeid riskifonde, nende mahud on väga suured ja nad on paigutanud laenuraha üle maailma. Varem said nad tegutseda märkamatult, nüüd on nad tehinguid tehes nagu elevandid portselanipoes.

Hiljuti müüdigi kõikvõimalikes kohtades igasuguseid laenuga ostetud varasid. Kuigi kuld on tavaliselt raha turvasadam, kukkus seekord ka kulla hind. Ilmselt olid riskifondid kollast metalli võimendusega ostnud ja nüüd realiseerisid. Finantsturgudel on levinud ütlus: piira kahjumeid kiiresti ja lase kasumitel edasi tiksuda. Riskifondid aga olid ekstreemse sundvaliku ees - nad ei kärpinud kahjumis positsioone (ilmselt polnud neid kellelegi müüa), nii hakati müüma hoopis kasumis positsioone, et üldse mingit raha saada.

Võlakriis on potentsiaalselt üliohtlik. Riske ei julgeta ega taheta enam võtta, nagu vanadel headel aegadel, kuni tootlused ei vastanud enam riskile. Kui raha oli turul palju, osteti igasugu kraami ja aeti võidu riskipreemiad olematuteks. Kui majanduses on raskemad ajad ees ja raha kättesaadavus halveneb, siis mitte ainult ei taheta riskantsemaid varasid osta, vaid suisa soovitakse neid ära müüa.

Üllatav oli dollari tugevnemine. USA fondid on dollarites, kuid investeeritud välismaale, seepärast müüsid fondijuhid välisvarasid ja vahetasid valuuta dollariteks. Teiseks üllatuseks oli USA börside hea püsimine. Aasia börsid kukkusid hiljutistelt (juulikuistelt) tipptasemetelt isegi 20%, USA vaid 10%. Probleemid on ju ikkagi USAs. Ei usu, et jänkidest müügimehed suutsid kogu rämpsu Aasia ja Euroopa investoritele parseldada. Ilmselt jäi midagi ka kodumaale luukeredena kappi. Kui välismaalased edaspidi USA rämpsu ei taha, võivad jänkidel tekkida probleemid kodulaenude pikendamisel. Sealsel kinnisvaraturul on olukord väga keeruliseks muutnud, kuna pangad ei julge eluasemelaene bilanssi jätta.